 |
| Kirsiga :) |
Uues riigis, linnas ja kodust kaugel ennast sisse seada ei ole lihtne. Alustada tuleb ju nullist - uus töökoht, uus elukoht, uued toidud, uued tavad. Kõige raskem on leida uusi inimesi.
Tänaseks olen nädal vähem kui 5 kuud Itaalias elanud ning need on olnud väga erinevad kuud. Alguses oli põnev, uus ja huvitav, siis hakkasid mõned asjad närvidele käima, nüüd olen mingi sisemise rahu leidnud - enda ja Itaaliaga.
Kultuurišoki teooria peab paraku paika ja kõik kohanemise etapid tuleb uues keskkonnas läbi teha, et saaks öelda - ma elan päriselt siin.
Kui ma suvel siia kolisin, siis ütlesid mitmed itaallased mulle: "Milano ei ole lihtne linn, siin pole kerge leida seltskonda ja omaks saada." Algul tundus, et see ei pea paika. Leidsin kiiresti palju tuttavaid ja täitsa lõbus oli. Kuid just nimelt TUTTAVAID, mitte sõpru, mitte omasid, kellele sa korda läheks. Teine rahvus, teine kultuur, mõista on raske, hukka mõista - oi, kui lihtne.
Veidi üle kuu tagasi leidsin Facebookist üles Eesti tüdrukud Milanos. Midagi pole teha - meie kultuuriline taust on sarnasem, lihtsam on mõista, keel ühendab.. Meie kokkusaamised on olnud väga lahedad. Just tänu sellele tundsin viimasel nädalal lõpuks, et midagi väga olulist on muutunud minu suhtumises Milanosse. Varem mõtlesin oma olemisest siin ikka kui millestki ajutisest - tulin, sest sain võimaluse, vaatan, kuidas läheb.. ma lihtsalt töötan siin. Nüüd aga on tunne teine - ma vaatan lootusrikkalt tulevikku, sest ma tunnen end lõpuks ometi päriselt siin elavat ja ootan põnevusega, mida Itaalia mulle edaspidi pakub.
 |
| Marina, Kaisa, mina ja Kati |
1 kommentaar:
Tean superhästi, millest sa räägid. Mul oli ka sama lugu, kui ma siin eestlased leidsin. Aga turistitunne ikka vahel jälitab, pole ikka päris oma see maa... :)
Postita kommentaar