Milanost, lihtsalt (või siis lihtsa inimese Milanost)

Veel üks lugematutest vaadetest Duomo katuselt

Märkamatult on juba 8 kuud ja mõni päev möödunud sellest, kui ma siia kolisin. Täna bussi ja metroo ja rongiga koju sõites (jah, täpselt nii palju erinevaid transpordivahendeid tuleb mul tööl käimiseks kasutada ning lisaks veel ka kondiauru omajagu) mõtlesin, et ei olegi oma Milano mõtteid päris ühte kohta kirja pannud. Killuke siin, teine teises postituses. Siin siis väike essee (kui soovite) lihtsa inimese Milanost - minu omast.

Mille peale te mõtlete, kui keegi mainib Milanot? Mis tuleb esimesena silme ette? Enamikule inimestele võrdub Milano tõenäoliselt moemaailmaga - glamuur ja luksus. Teisena võib meenuda (kuid eeldab juba veidi paremat teadmistepagasit) Duomo - see hiiglaslik ja uhke katedraal linna südames. Jalgpallihuvilised võivad mainida AC Milani ja Milano Interit - kahte rivaalitsevat klubi. Nende ühes lauses kasutamine on kindlasti suuremat sorti patt, kuid loodan, et ükski itaallane ei võta vaevaks mu postitust guugeltransleitida :)
Minusugune korvpallisõber teab ka ehk Euroliigas mängivat Olimpia Milano meeskonda, mis käesoleval hooajal kannab sponsori tõttu nime EA7 - Emporio Armani Milan.
Ja ongi kõik... vähemalt minu eelteadmised sellega suuresti piirdusid. Scala ooperiteatrist olin ma muidugi ka kuulnud, aga pole kindel, et ma seda just Milanoga seostada oskasin.
8 kuud hiljem võin ma väita, et eksisteerib kaks erinevat Milanot - see glamuurne moepealinn ning siis see teine, lihtsa inimese Milano - see, kus mina elan.
Minu Milanos armastavad inimesed aperitivol käia, sest restoranis süüa lihtsalt rahakott ei kannata. Minu Milanos tuleb hommikul tööle minnes võidelda rahvamassidega metroos ning tihtipeale ei piisa ka sellest, sest ühistransport streigib jälle ja lihtsalt miski ei liigu. Minu Milanos on Pradat ja Guccit vaid nii palju, kui vaateaknalt ja ajakirjade reklaamidest paistab - minu linnas ostavad inimesed endale riided selga lihtrahva poodidest Corso Buenos Airesel või hoopis Chinatownist. Minu Milanos üürivad kõik kuskil tube ja jagavad kortereid, sest siinse toa rendiraha eest võiks Tallinna kesklinnas 3-toalise korteri üürida. Minu Milanos sajab talvel vihma ja suvel on kleepuvalt kuum. Minu Milano on enamuse ajast udus ning siinne õhk on Euroopa linnadest saastatuim. Minu Milanos kimbutavad suvel sääsed ja õhtul ilma tõrjevahendita välja minnes võid järgmisel päeval end hulluks sügada. Minu Milanos oodatakse reedeid, et siit ahistavast linnast kuskile ilusamasse ja mõnusamasse keskkonda nädalavahetust veetma sõita või lihtsalt sõpradega kokku saada.
Minu Milano ei ole imeilus linn, kuid tal on iseloomu. Minu Milanot ei ole võimalik nädala-paariga tundma õppida. Siin tuleb elada ja olla ja ära käia ja tagasi tulla. See on linn täis kõiki äärmusi ning kõik neist ei ole meeldivad. Siin on paljutki, mis paneb ohkama, vanduma või hoopis käega lööma. Kuid mingil veidral põhjusel ma siia sattusin ja kuigi hing ihkab vahel midagi muud, siis ometi tundus peale nädalavahetust imeilusas Viinis just siin hoopis parem ja mõnusam. Viinis oli kõik liiga puhas ja korras ning inimesed liiga vaiksed, emotsioonitud ja ilmetud. Mitte keegi ei ületanud teed sekunditki enne rohelise tule süttimist ja see kõik tundus mulle kuidagi ülepingutatult korraliku ja igavana. Ometi elavat seal mingi hiljutise uuringu järgi maailma kõige õnnelikumad inimesed..
Minu (lihtsa inimese) Milano ei ole kindlasti igav ning seda pole ka see esimene, glamuurne ja luksuslik moepealinn, mida turistid vaatama sõidavad. Minu jaoks on Milano lihtsalt mu uus kodulinn.

Tarbimishullus

Laupäev Comos

Como järv

Kuna ilmad on meil siin viimastel päevadel kevadiselt soojad, siis otsustasime sõbrannaga Milano hallide majade vahelt korraks välja saada ja sõitsime täna lõuna paiku rongiga Comosse.
Como linnake ei asu üldse mitte kaugel Milanost, kuid kuna rong peatub üsna iga posti ääres, siis võtab sõit ikka tunni jagu aega.
Como on väike ja armas ning sobib ideaalselt laupäevaseks lõunatamiseks ja pärastlõunaseks jalutuskäiguks järve kaldal. Veel soojemal ajal oleks siin kindlasti mõnus ka järve peal paadiga tiir teha.

Päev läks päris kiirelt poode kammides ja ringi jalutades. Sattusime ka mercatinole, millesarnaseid turge on Milanos igas linnaosas kindlatel päevadel. Minu endises elukohas oli turupäev reedeti. Otse maja ees oli võimalik osta puuvilju, juustu, sokke-sukki, mune, kotte, kingi-saapaid, kleite-seelikuid ja mida iganes tegelikult.

Õhtu saabudes sättisime ennast jälle rongile ja aperitivo ajaks olime kenasti Milanos tagasi :)

Sinu jaoks on see karneval...

Veneetsia karnevalist on kõik natuke kuulnud. Karnevalid toimuvad aga igal pool Itaalias ning nagu ma interneti abiga selgeks sain, on karneval järjekordne katoliikliku kiriku traditsioon.
Milano karneval on pühendatud Milano pühakule Sant'Ambrogiole ning see toimub vastlapäevale järgneval neljal päeval, kulmineerudes laupäeval paraadiga. Sant'Ambrogio olevat igal aastal läinud palverännakule ja jõudnud tagasi just selleks ajaks ja selle puhul tervitati teda nende pidustustega.
Seda kõike ma eile veel ei teadnud, kui sõbrannadega Duomo juures kohtumise kokku leppisin. Seda suurem oli üllatus kui metroost välja tulla tahtsin ja seal trepi ääres väikesed poisid kõigi tulijate kohal paberihelbeid ja serpentiine õhku loopisid. Keerasin kiirelt otsa ringi ja kasutasin teist väljapääsu. Nii palju inimesi pole ma seal veel kunagi näinud. Paljud olid kostüümides ja kõigil tundus väga lõbus olevat.
Järgmisel aastal ehk peaks ehk isegi kostüümi selga ajama ja võibolla teeks siis ka nalja kui sinu suunas mingit kahtlast vahtu pritsitakse... eile see väga tore ei tundunud :)

7 kuud ja 7 päeva

Liitrised kokteilid Creamis - üldse mitte lahjad, et teaksite :)

Täna saab minu üsna ootamatust Milanosse kolimisest juba 7 kuud ja 7 päeva. Sellise absoluutselt mitteümmarguse tähtpäeva puhul võiks ju natuke kokkuvõtteid teha.
Selle aja jooksul olen ma:
* kolinud
* jäänud ilma kahest ülemusest
* leidnud sõpru
* käinud kolmel korral Eestis
* kahel korral Veneetsias külmetanud
* kahel korral Veronas hostelis ööbinud
* Portofino oma silmaga ära näinud
* Bergamo vanalinnas jalutanud
* korra Duomo katusel käinud
* ostnud terve hunniku raamatuid (selles pole küll midagi uut)
* õppinud jooma espressot püsti seistes ja üldse ei imesta enam miks seda cafe normale'ks kutsutakse
* harjunud kahvliga sööma (itaallased kasutavad nuga AINULT lõikamiseks)
* hakanud saia sööma nii, et murran sellest väikeseid tükikesi ja pistan need suhu ja pudistan nii terve laua saiapuru täis
* õppinud pidama magusa marmelaadiga täidetud sarvesaia söömist hommikusöögiks täiesti elementaarseks
* võõrustanud nelja erinevat külalist Eestimaalt
* õppinud itaalia keeles ropendama
* mõelnud siit jalgalaskmise mõtteid
* otsustanud korduvalt hakata vähem pastat sööma
* elanud üle veeuputuse oma kodus
* viinud dokumendid comune'sse residenza saamiseks (mida ootan novembrist siiani)
* käinud itaalia keele kursusel, kus iga nädal on uued näod ja seetõttu pole just palju uut seal õppinud
* otsustanud, et ei taha enam mingite suvaliste korterikaaslastega koos elada
* käinud lugematutel aperitivodel
* õppinud Milanot tundma
* ära harjunud

Põhiline ongi see, et ma olen siinse eluga ära harjunud ja tagasi enam ei kipu. Nüüd tahan itaalia keele ikka täiesti selgeks saada ja tulevikumõtted (meelega ei taha öelda plaanid) on praegu ikka selle kandiga siin seotud. 7 kuud ja 7 päeva on olnud kahtlemata seda kõike väärt ja elus on üldse nii, et kahetsetakse pigem asju, mis jäid tegemata. Võin öelda, et olenemata asjadest, mis mind häirivad ja mida ma tahaks muuta, olen ma praeguses hetkes enda ja eluga enamvähem rahul :)

Talv lõunas

Imekaunis talvehommik

Ajal, mil Eestimaal on üle mõistuse külm (täna öösel -35 ametlikult, nagu lugesin), on talv ka lõuna pool Euroopas. Külmakraade on siin küll oluliselt vähem (-2 kuni -7), aga harjumatult külm siiski.
Lund sadas ikka mitu päeva järjest. Siis oli pisike sula ja järgmiseks hommikuks laiutasid kõikjal liuväljad :)

Kohalikud võimud on ilmselt kuulnud, et soolatamine aitab jääd sulatada. Kuna tegemist on ekstreemse olukorraga, siis tuleb soola panna ikka ka ekstreemselt palju... täna kõndisin mööda lumivalget tänavat. See valge asi ei olnud aga mitte lumi, vaid ohtralt soola :)

Talv Milanos

Veidi piinlik on külma üle hetkel nuriseda, sest kõik mu sõbrad, tuttavad ja sugulased Eestis on sõna otseses mõttes härmas, istuvad toas tekkide sees ja föönitavad hommikul veetorusid lahti... kuid ikkagi - tooge mulle päike ja soojad ilmad tagasi! Ma kolisin siiski lõunasse...

Lumepaanika

Õhtune trammisõit koju läbi lumise linna

Juba laupäeva õhtul baaris vilksamisi televiisorist jalgpalli vaadates märkasin, et Torinos sajab päris korralikult lund. Esmaspäeva hommikul lugesin lehest, et sealsamas Torinos on koolid suletud, sest nädalavahetusel tuli lumi maha ja tänavad on libedad! Paras huumor meile, eestlastele.
Täna hakkas ka Milanos lund sadama - esialgu sellist imepeenikest hõljuvat ollust, mida lumeks oli nagu lausa piinlik nimetada. Õhtupoole aga sadu tihenes ning maa sai valgeks. Linnaliikluses tähendas see tohutuid ummikuid. Miskipärast kõndisid tänavatel inimesed vihmavarjudega :) Hirmus asi see lumi ikka!

Kohalikust uudisteportaalist lugesin õhtul veel, et nii külm, kui nüüd lähipäevadel olema saab, pole siin lausa 27 aastat olnud... Loodetavasti ei jää elu ikka päris seisma. Aga kui te minust pikemat aega midagi ei kuule, siis külmus Itaalia kogu täiega ära :))

PÄRIS LUMI!

Villapizzone ja streik

Minu uus kodu asub sellises Milano osas, kuhu ma varem sattunud ei olnud. Aadressiks Piazza Villapizzone - pisike väljak (mida väljakuks eriti ei nimetakski), mille ääres kirik. Tegemist on San Martino kirikuga ja minu meelest näeb see väga armas välja. Samuti on selle kiriku kellad kuidagi palju leebemad mu kõrvadele :)

Sisehoov

Minu kodu asub üsna värskelt renoveeritud majas, mis vanasti olevat olnud Pizzone villa majapidamise ja teenijate osa. Hetkel näeb see küll eriti uhke välja. Sisehoov on kinnine ja ilma võtmeta ei saa siia kuidagimoodi. Kõik on väga turvaline ja ilus ja näeb värske välja. Ikka veel olen oma valikuga rahul, hoolimata asjaolust, et mu tuba asub keldris, et vesi ei taha mitte dushinurgast ära voolata, ning et tänase streigi ajal võttis mul kojujõudmine aega lausa 2 tundi :) 

Koduuks

Kuigi tulin töölt tund aega varem ära (streik algas kella kuuest), selgus Repubblica peatusse jõudes, et juba 17.44 rong ei välju mitte. Nimelt asub mu kodust paariminutise jalutuskäigu kaugusel rongijaam, kust kesklinna sõiduks kulub sisuliselt vaid 10 minutit. Et aga rongid ei väljunud, tuli mul erinevat maapealset transporti kasutades koju seigelda. See ei olnud kõige kergem ülesanne, sest ma olin hoopis linna teises otsas.

Õhtuste kirikukellade ajaks olin siiski õnnelikult kodus :)