Jaanid Itaalia moodi

Jaanituli

Minu jaoks on jaanipäev alati olulise tähendusega olnud. Mäletan vist ühte korda, kui miskipärast kodus olin jaanilaupäeva õhtul. Tavaliselt olen selle päeva ja öö ikka sõpradega kuskil metsas lõkke ääres veetnud. Seekord siis vaatasin õhtul olude sunnil hoopis jalgpalli.
Vähemalt päris tähistamata meie eestlaste seltskonnal see tähtpäev ka ei jäänud. Kuna olime sel päeval vaid neljakesi ja pooled meist pidid õhtupoole ka tööle minema, siis leppisime kokku ennelõunase grilli.

Hommikusöögilaud neljale 

Praeguses leitsakus ei saanud lõkke tegemisest juttugi olla (ausalt öelda ei kujuta ma ette, kas linnas üldse tohiks kuskil lõkketuld teha), seega tuli leppida grilliahju tehtud jaanitulega :) Jaanitule süte peal grillisime hiljem ka vorste ja liha.
Meie jaanide toidulaud oli rikkalik - alustades Kati redise-kurgi salatist kuni tiramisu ja arbuusini välja. Ei puudunud ka klassikalised jaanijoogid. Grillvorstid sai asendatud nende Itaalia sugulaste salamelladega.
Tegelikult oli päris mõnus vahelduseks üks jaanilaupäev ilma sääskede ja vihmata mööda saata..

Bogliasco

Kui teisipäeva õhtul Kaisa mere äärde mineku mõttest rääkis, siis reedel otsustasin ma tööl rabeledes, et tehtud-mõeldud - homme on minek. Tegin kaardi lahti ja püüdsin leida mingi koha mitte liiga kaugel Genovast, kus rongipeatus oleks mere lähedal - Bogliasco tundus täitsa sobivat. Ei miski vägev turistilõks, vaid lihtsalt üks küla mere kaldal. Kirsi ühines ka meie plaaniga ja uskuge või mitte, äratus oli 6 paiku ja 7.25 väljuvale La Spezia rongile jõudsime me ka ilusti - nii väga tahtsime randa ja vette!!!
Bogliasco osutus väga ilusaks kohaks. Ka päike oli kuum ja vesi oli soe ja spritz maitses hästi selle restorani terrassil, kust avanes vaade merele... la dolce vita!

Tagasitee nii dolce enam ei olnud. Genovasse sõitsime sõna otseses mõttes jänest, sest küla rongijaama piletiautomaadid olid fuori servizio (ehk siis mitte töökorras) ja piletikassa oli lihtsalt kinni :)
Genovas oli meil aega ja tegime väikse õhtusöögi (mis meil  küll plaanis polnud, aga sisetunne vist ütles, et tüdrukud, sööge pastat, pärast olete õnnelikumad). Sättisime ennast perroonile rongi ootama ja iga mõne aja tagant kuulsime robotteadustaja juttu sellest, kuidas meie rong jääb hiljaks 15, 20, 35, 45, 60, 80 minutit......
Panime oma vaimu päriselt ka valmis, et kui see rong ükskord kohale jõuab, on see ääreni täis ja kõikuma peame kuskil rongitrepil (mõttes pildid India rongidest...). Aga rong, mis lõpuks tõesti tõesti tuli, oli nii tühi, et esialgu istusime oma vagunis uhkes üksinduses..

Koju jõudsin täpselt keskööks - kohati ära põlenud, väga väga väsinud, aga õnnelik :) Väga mõnus laupäev oli! Läheb loodetavasti kordamisele... ja rongireisikaaslased olid parimad :)