Sinu jaoks on see karneval...

Veneetsia karnevalist on kõik natuke kuulnud. Karnevalid toimuvad aga igal pool Itaalias ning nagu ma interneti abiga selgeks sain, on karneval järjekordne katoliikliku kiriku traditsioon.
Milano karneval on pühendatud Milano pühakule Sant'Ambrogiole ning see toimub vastlapäevale järgneval neljal päeval, kulmineerudes laupäeval paraadiga. Sant'Ambrogio olevat igal aastal läinud palverännakule ja jõudnud tagasi just selleks ajaks ja selle puhul tervitati teda nende pidustustega.
Seda kõike ma eile veel ei teadnud, kui sõbrannadega Duomo juures kohtumise kokku leppisin. Seda suurem oli üllatus kui metroost välja tulla tahtsin ja seal trepi ääres väikesed poisid kõigi tulijate kohal paberihelbeid ja serpentiine õhku loopisid. Keerasin kiirelt otsa ringi ja kasutasin teist väljapääsu. Nii palju inimesi pole ma seal veel kunagi näinud. Paljud olid kostüümides ja kõigil tundus väga lõbus olevat.
Järgmisel aastal ehk peaks ehk isegi kostüümi selga ajama ja võibolla teeks siis ka nalja kui sinu suunas mingit kahtlast vahtu pritsitakse... eile see väga tore ei tundunud :)

7 kuud ja 7 päeva

Liitrised kokteilid Creamis - üldse mitte lahjad, et teaksite :)

Täna saab minu üsna ootamatust Milanosse kolimisest juba 7 kuud ja 7 päeva. Sellise absoluutselt mitteümmarguse tähtpäeva puhul võiks ju natuke kokkuvõtteid teha.
Selle aja jooksul olen ma:
* kolinud
* jäänud ilma kahest ülemusest
* leidnud sõpru
* käinud kolmel korral Eestis
* kahel korral Veneetsias külmetanud
* kahel korral Veronas hostelis ööbinud
* Portofino oma silmaga ära näinud
* Bergamo vanalinnas jalutanud
* korra Duomo katusel käinud
* ostnud terve hunniku raamatuid (selles pole küll midagi uut)
* õppinud jooma espressot püsti seistes ja üldse ei imesta enam miks seda cafe normale'ks kutsutakse
* harjunud kahvliga sööma (itaallased kasutavad nuga AINULT lõikamiseks)
* hakanud saia sööma nii, et murran sellest väikeseid tükikesi ja pistan need suhu ja pudistan nii terve laua saiapuru täis
* õppinud pidama magusa marmelaadiga täidetud sarvesaia söömist hommikusöögiks täiesti elementaarseks
* võõrustanud nelja erinevat külalist Eestimaalt
* õppinud itaalia keeles ropendama
* mõelnud siit jalgalaskmise mõtteid
* otsustanud korduvalt hakata vähem pastat sööma
* elanud üle veeuputuse oma kodus
* viinud dokumendid comune'sse residenza saamiseks (mida ootan novembrist siiani)
* käinud itaalia keele kursusel, kus iga nädal on uued näod ja seetõttu pole just palju uut seal õppinud
* otsustanud, et ei taha enam mingite suvaliste korterikaaslastega koos elada
* käinud lugematutel aperitivodel
* õppinud Milanot tundma
* ära harjunud

Põhiline ongi see, et ma olen siinse eluga ära harjunud ja tagasi enam ei kipu. Nüüd tahan itaalia keele ikka täiesti selgeks saada ja tulevikumõtted (meelega ei taha öelda plaanid) on praegu ikka selle kandiga siin seotud. 7 kuud ja 7 päeva on olnud kahtlemata seda kõike väärt ja elus on üldse nii, et kahetsetakse pigem asju, mis jäid tegemata. Võin öelda, et olenemata asjadest, mis mind häirivad ja mida ma tahaks muuta, olen ma praeguses hetkes enda ja eluga enamvähem rahul :)

Talv lõunas

Imekaunis talvehommik

Ajal, mil Eestimaal on üle mõistuse külm (täna öösel -35 ametlikult, nagu lugesin), on talv ka lõuna pool Euroopas. Külmakraade on siin küll oluliselt vähem (-2 kuni -7), aga harjumatult külm siiski.
Lund sadas ikka mitu päeva järjest. Siis oli pisike sula ja järgmiseks hommikuks laiutasid kõikjal liuväljad :)

Kohalikud võimud on ilmselt kuulnud, et soolatamine aitab jääd sulatada. Kuna tegemist on ekstreemse olukorraga, siis tuleb soola panna ikka ka ekstreemselt palju... täna kõndisin mööda lumivalget tänavat. See valge asi ei olnud aga mitte lumi, vaid ohtralt soola :)

Talv Milanos

Veidi piinlik on külma üle hetkel nuriseda, sest kõik mu sõbrad, tuttavad ja sugulased Eestis on sõna otseses mõttes härmas, istuvad toas tekkide sees ja föönitavad hommikul veetorusid lahti... kuid ikkagi - tooge mulle päike ja soojad ilmad tagasi! Ma kolisin siiski lõunasse...