Jõulupuhkus

jupike mu pisikesest toast

Minul algas tänasega jõulupuhkus. Tunni pärast hakkan vaikselt Centrale poole liikuma, et sealt bussiga Bergamo lennujaama sõita. Õhtul olen juba Eestis.
Oi, kuidas ma seda puhkust olen oodanud. Viimased päevad tööl on olnud väga stressirohked - on palju muutusi, palju tegematajätmisi ning muidu ka kiired ajad. Suures osas puudutavad kõik need muutused ja tegematajätmised aga mind (kuigi pole üldse minust sõltuvad). Nii ma siis olengi seal sipelnud ja üritanud endale sisendada, et asjade pärast, mida ma muuta ei saa, pole mõtet üldse stressata. Ega itaallased seda lihtsamaks ei tee ka kuidagi. Neile meeldib häält tõsta, karjuda, üksteisest üle ja korraga rääkida, vaielda.. ja siis kinnitatakse mulle, et see kõik pole üldse minu süü ja ma ei pea üldse muretsema :)
Hiljuti hakkasin ka uut elukohta otsima - tahaks natuke rohkem ruumi, natuke vähem inimesi ja natuke paremas seisukorras korterit. Lihtne see ei ole. Või noh, kui sul on välja käia 6 kuu üür korraga, siis pole probleemi - ametliku lepinguga leiab kindlasti midagi, kuid see tähendab 3 kuu jagu tagatist ja 3 kuud ettemaksu :)) Hetkel maksan oma toa eest 500 eurot kuus, arvutage ise... Seega tuleb otsida. Kindlasti ka leian, küsimus on lihtsalt ajas.

Praegu aga on mul puhkus ja Itaaliasse tagasi tulen alles 1. jaanuari õhtul. Seega, kõik töö ja elamispinnaga seotud probleemid jäävad aastasse 2011 ja järgmisel aastal juba uue hooga otsast peale :))

Ilusaid jõule kõigile ja head vana aasta lõppu!!!

Streik Tallinna või Milano moodi?

pilt pärineb Google.it pildipangast

Mõni päev tagasi lugesin Eesti meediast uudist, et Tallinna trammi- ja trollijuhid korraldavad piketi ja nõuavad palgatõusu. Ma pole kunagi aru saanud, mis kasu on sellest, kui mõnikümmend inimest riigikogu hoone ees lipukesi lehvitab? Mis sellest muutub? Kelle tähelepanu see tõmbab?

Itaalias näiteks käivad asjad palju konkreetsemalt. Streike on lausa liiga tihti. Täna oli minu siinoleku aja jooksul juba vähemalt neljas transpordi sciopero (streik), mis tähendas seda, metrood olid kinni ja maapealne transport oli tagatud kolmest kuueni pärastlõunal.
Ühistranspordi streik toob endaga kaasa meeletud ummikud, sest kõik, kel vaja pikki vahemaid läbida, kulgevad tõenäoliselt autodega. Milano liiklus on aga niigi piisavalt hull. Meie kontori töötajad, kes elavad kaugemal, lahkusid täna tund aega varem, et viimaste garanteeritud busside ja trammidega siiski kuidagi koju jõuda. Hommikul jäid pooled aga hiljaks, sest istusid ummikutes või ei mahtunud bussile ja pidid jalgsi kõndima. Selline meeleavaldus puudutab paratamatult kõiki inimesi.

Olen üsna kindel, et kui Eesti meediakanalid ei vahendanuks Tallinna transporditöötajate piketi uudist, ei oleks enamus isegi teadlik, et midagi toimub.

Siinkohal minu soe soovitus kodumaa trammi- ja trollijuhtidele - võtke õppust oma Milano kolleegidest ja Toompeal piketeerimise asemel sõitke lihtsalt linna vahel ringi - peatustes peatumata ja uksi avamata; bussi liini asemel ilutsemas tekst: STREIGIN. Selline aktsioon ei jääks kohe kindlasti tähelepanuta.

Jõulud lähenevad

Piazza del Duomo ja viltune jõulupuu

Pikka aega tuli Milanos jõulutunnet vaid enda südames kanda, sest linnas ei reetnud eriti miski, et pühad on lähenemas. Vaid panettonede virnad tekkisid poodidesse (mis need on, vaata SIIT). Sel nädalal aga saadi ka lõpuks siin jõulupuu püsti.
7. detsember on Milanos püha - Sant'Ambrogio, Milano pühaku päev. Sellele järgnev, 8. detsember on püha kogu Itaalias - Immacolata Concezione. See on katoliku kiriku püha, mis eesti keeles kõlab väga kohmakalt - pärispatuta saamise püha st Neitsi Maarja sai ju lapse pühast vaimust nagu me teame :)
Leidsin sellest natuke juttu siit, keda huvitab uurige. Tänu nendele pikkadele pühadele oli meil ka kontor suletud juba kolmapäevast ning tööle lähen alles esmaspäeval (reede anti niisama vabaks.. Eestis juba selliseid asju ei juhtuks..).

Hõrgutised Sant'Ambrogio laadal

Kolmapäeval käisime sõbrannaga iga-aastast Sant'Ambrogio turgu külastamas. Tegemist on suure laadaga, mis kestab 7.-11. detsembrini ja asub ringina ümber Castello Sforzesco. Pakutakse seal käsitööd ja maitsvaid hõrgutisi ning isegi mööblit. Rahvast oli meeletult palju ja oli tegemist, et seal midagi näha, või et üldse edasigi liikuda.

Õhtune tuledes jõulukuusk

Peale laada külastamist põikasime jälle tagasi Duomo juurde ning kuna vahepeal oli päike loojunud, sain pildi ka tuledesäras jõulukuusest.

Vähem kui kahe nädala pärast olen juba Eestis ja loodetavasti on maa valge ja saan PÄRIS jõule nautida...

Ma elan päriselt siin!

Kirsiga :)

Inimene on sotsiaalne loom. Mõni rohkem, mõni vähem. Mina olen alati normaalseks eksisteerimiseks vajanud enda ümber inimesi, minu inimesi.
Uues riigis, linnas ja kodust kaugel ennast sisse seada ei ole lihtne. Alustada tuleb ju nullist - uus töökoht, uus elukoht, uued toidud, uued tavad. Kõige raskem on leida uusi inimesi.
Tänaseks olen nädal vähem kui 5 kuud Itaalias elanud ning need on olnud väga erinevad kuud. Alguses oli põnev, uus ja huvitav, siis hakkasid mõned asjad närvidele käima, nüüd olen mingi sisemise rahu leidnud  - enda ja Itaaliaga.
Kultuurišoki teooria peab paraku paika ja kõik kohanemise etapid tuleb uues keskkonnas läbi teha, et saaks öelda - ma elan päriselt siin.
Kui ma suvel siia kolisin, siis ütlesid mitmed itaallased mulle: "Milano ei ole lihtne linn, siin pole kerge leida seltskonda ja omaks saada." Algul tundus, et see ei pea paika. Leidsin kiiresti palju tuttavaid ja täitsa lõbus oli. Kuid just nimelt TUTTAVAID, mitte sõpru, mitte omasid, kellele sa korda läheks. Teine rahvus, teine kultuur, mõista on raske, hukka mõista - oi, kui lihtne.
Veidi üle kuu tagasi leidsin Facebookist üles Eesti tüdrukud Milanos. Midagi pole teha - meie kultuuriline taust on sarnasem, lihtsam on mõista, keel ühendab.. Meie kokkusaamised on olnud väga lahedad. Just tänu sellele tundsin viimasel nädalal lõpuks, et midagi väga olulist on muutunud minu suhtumises Milanosse. Varem mõtlesin oma olemisest siin ikka kui millestki ajutisest -  tulin, sest sain võimaluse, vaatan, kuidas läheb.. ma lihtsalt töötan siin. Nüüd aga on tunne teine - ma vaatan lootusrikkalt tulevikku, sest ma tunnen end lõpuks ometi päriselt siin elavat ja ootan põnevusega, mida Itaalia mulle edaspidi pakub.

Marina, Kaisa, mina ja Kati

* tüdrukud, kui te tahate, et ma teie pildid maha võtan, andke aga teada :)