Sügis käes

Itaalias on sügis täitsa käes. Ka puude lehed on suures osas kollased ja langevad iga päev. Vahepeal oli natuke jahedam ja paar päeva sadas ka päris korralikult. Täna oli aga päeval väga mõnus - päike paistis ja kui termomeetrit uskuda, siis oli lausa 18 kraadi :) Imelikul kombel ei kipu aga siin sellise ilmaga lühikese varrukaga õue minema. Nagu kraadid alla 20 langesid - ikka jakk, jope, mantel selga. Pole just nagu külm (kui temperatuuri vaadata), aga olla on külm. Temperatuurid tunduvad hoopis teised, kui Eestis.

Täna hommikul tööle minnes klõpsisin mõned pildid sügisesest pargist. Kes soovib, võib võrrelda suvistega, mis asuvad siin.

Imekombel on taaskord reede kätte jõudnud ja seekord on see veel eriti tore, sest saan lausa 4 päeva puhata! 1. november, teisipäev, on siin riigipüha - kõigi pühakute päev ning meie kontor on ka esmaspäeval suletud.

PS! Ärge unustage siis nädalavahetusel kella keerata!

Start on antud

Pilt Google'i avarustest

Täna õhtul oli mul itaalia keele suuline test Milano International House'is. Selle eesmärk oli kindlaks teha, mis tasemel ma oma keelekursusi alustama peaksin. Onu küsis igasugu asju ja mina siis oma olematus itaalia keeles üritasin vastata nii hästi (või pigem halvasti), kui oskasin. Järjest enam hakkas mulle tunduma, et ma ei oska mitte midagi :)
Minu üllatuseks aga teatas mu eksamineerija, et ta arvab, et ma olen midagi algajate ja elementaarne 1 vahepealset ja algajates hakkaks mul ilmselt igav. Ta ütles, et ma vajan natuke tagant torkimist ja sellepärast ma peaks minema kohe praegu algavasse elementaarne 1 grupi tundi. Nad olevat küll juba mõni nädal tagasi alustanud, aga mis siis.
Nii et ootamatult sai minu kiirest testimisest hoopis poolteist tundi keeleõpet. Minu grupis on veel vaid 2 tüdrukut (seega päris hea, et ma nendega liitusin, seda saab nüüd juba grupiks nimetada). Meie õpetaja keeldub rääkimast mingis muus keeles peale itaalia ja me ei tohi ka mingit muud keelt rääkida. Päris raske juhus, kui su sõnavara piirdub õlle ja kohvi ostmisega baaris + veel terve rida suvalist sõnavara, mis on lihtsalt külge jäänud, aga ei mingit mõistlikku grammatikat :D
Sellest hoolimata arvas mu õpetaja tunni lõpus, et mul pole häda midagi ja näeme kolmapäeval.

Seega olen ametlikult startinud itaalia keele kursustega :)

Külalistevaba nädalavahetus

Rommi puhkab

Täna õhtul alanud nädalavahetus on üle hulga aja täiesti külalistevaba. Seega saan teha, mida hing ihaldab ja hetkel tahaks lihtsalt puhata - nagu Rommi siin pildil :) Külalised Eestist olid muidugi väga toredad ja ilma nendeta poleks ma kindlasti nii palju näinud ja teinud. Aga tänu sellele ringirapsimisele töö kõrvalt on praegu tunne, et toss on täiesti väljas ja ma vajan aega iseendaga ja ilma ühegi plaanita.
Esialgne plaanivaba plaan on üldse mitte toast välja minna. Tahan lihtsalt olla, lugeda, filme vaadata, kirjutada ja võibolla natuke itaalia keelt ka õppida. Tuleb välja puhata, sest juba järgmisel nädalavahetusel on tulemas sõbranna Viinist.

Itaalia keele aga võtan nüüd suuremalt ja järjepidevamalt ette. Esmaspäeva õhtul ootab mind International House'is suuline keeletest, mille järgi otsustatakse minu tase ja grupp, kus õppima hakkan. Endalegi ootamatult ma kirjaliku testi järgi päris umbkeelseks algajaks ei osutunudki...

Muidu aga on sügis täiesti kätte jõudnud. Tuul on külm ja kõigil Itaaliasse reisijatel soovitan soojalt riidesse panna :)

Kaardilugejate õudusunenägu ehk Veneetsia

Esimene pilt Veneetsiast

Lugusid Veneetsiast mäletan ma juba lapsepõlvest. Vanaisa rääkis, et see on koht, kus igal inimesel on paat maja ees ja tänavate asemel on kanalid. Lapsena tundus mõte sellest, et ema mind paadiga kooli viiks ikka väga lahe. Nüüd siis nägingi selle kummalise paiga oma silmaga ära.
Tuleb tõesti tunnistada, et Veneetsia ei sarnane mitte ühelegi kohale, mida ma oma elus näinud olen. Rong viib otse Santa Lucia raudteejaama, mis asubki juba Veneetsia saarel. Raudteejaama ees on suur sild ja sillalt avaneb täpselt selline vaade, nagu näha ülemisel pildil.

Õhtune vaade

Hotellist saadud kaardi abiga püüdsime Veneetsia tänavatel orienteeruda. TÄNAVAD on muidugi ühest küljest kui liialdus, teisalt jälle väga vähe öeldud :) Kaart koosneb lisaks tänavatele ja meetrilaiustele kitsaskäikudele veel ka kanalitest ja arvukatest sildadest. Mõõtkava meie kaardil ka ei olnud, nii et oli täitsa võimatu aru saada, kui kaugel või lähedal miski asub. Mõnda aega pimedas ringi hulkununa üritasime kaardi järgi oma asukohta tuvastada, kuid selles piirkonnas, milles ma kujutasin ette, et me asume, me päris kindlasti kohe ei olnud. Olime täitsa nõutud. Pime ka, kitsad tänavad... Lõpuks tuli geniaalne mõte otsida lähim paadijaam (nagu bussipeatus maismaa linnades) ja selle peatuse järgi tegime kindlaks, et oleme ikka absoluutselt teises kohas, kui arvasime.

Gondlid ootasid sõiduhuvilisi

Peale enda kaardil üles leidmist, me sel õhtul rohkem ringi ei kolanud ja hoidsin lausa näppu kaardil, et ikka eluga bussijaama jõuaksime (bussiga sõitsime maismaale Margherasse, kus me ööbisime).

 Pühapäeva hommikul olime aga nõiutud linnas tagasi, et ka päevavalges ringi vaadata. Eesmärk oli kuulus San Marco väljak ära näha. Kaardile olid muuhulgas märgitud ka tavalised turistide rajad ning ühte sellist mööda me väljaku poole teele asusimegi.

Tüüpiline Veneetsia

Kuigi vahemaad ei ole Veneetsias suured, see on ikka päris pisike koht, võtab liikumine kõvasti aega. Kitsaste tänavate läbilaskevõime lihtsalt on piiratud ja turiste oli ka praegusel aastaajal väga palju (ei kujuta kohe ettegi, mis seal veel suvel toimub).

Kiisud

Kuna tempo on aeglane, siis saab Veneetsias ohtralt tegeleda vaateakna ostlemisega (eriti kohmakas eestindus windowshoppingust) ja muidugi ka reaalselt osta, osta, osta. Pood on poes kinni ja pakkuda on kõike. Eriti ohtralt Murano klaasist ehteid, nõusid, vaase, nipsasjakesi ja muidugi maske, maske ja maske...

San Marco väljak

Väljakud ilmuvad Veneetsias väga ootamatult. Lihtsalt kui oled juba pikemat aega lõksus kitsastel tänavatel ja siis järsku mõnele avarale väljakule jõuad, võtab see täitsa sõnatuks. San Marco väljak oli veel eriti suur.

 Väljaku ääres restoranis mängis bänd Itaalia muusika surematuid hitte.


Tuvitädid reas

Veneetsia on minu jaoks kindlasti koht, mida soojema ilmaga uuesti avastama minna. Soovitan korra elus seal kõigil ära käia. Ööbimiskohta tasub vaadata aga ikka maismaale - Margherasse või Mestresse. Rongiga saab sealt väga tihti vaid 5 minutiga Veneetsiasse ning buss sõidab vaid veidi kauem.





Romeo ja Julia radadel

Julia juures oli väga palju väikseid jaapanlasi

Sel nädalavahetusel jätkasin Itaalia avastamist koos oma endise pinginaabriga, kes mulle siia külla tuli. Tõeline külaliste kuu on olnud, aga väga hea jällegi, sest nii saan ise ka rohkem ringi vaadata. Palju me ei mõelnud, kuhu suund võtta - Verona ja Veneetsia tundusid kuidagi väga loogilise valikuna. Reedel kohe peale mu tööpäeva lõppu sõitsimegi rongiga Veronasse.
Sellest esimesest õhtust palju rääkida pole. Olime kohale jõudes väga väsinud ja näljased. Õnneks oli ühes hostelis broneering tehtud. (Muide väga soovitan Divina nimelist hostelit, mille peremees oli väga tore ja vuristas meile 5 minutiga ette kõik, mis Veronas teha, kus süüa, mida süüa, kus on Julia, kus on Romeo ning andis ka linna kaardi.)
Järgmisel hommikul asusime siis kõigepealt Juliat otsima. Seal oli väga palju rahvast. Nagu ülemiselt pildilt näha, enamuses jaapanlastest turiste, kes kõik tahtsid Julia kujuga pilti teha. Rõdu oli ka täitsa olemas.

Piazza Erbe

Edasi läksime Romeo maja otsima ja see osutus juba natuke keerulisemaks ettevõtmiseks. Jõudsime vahepeal hoopis Piazza Erbele, kus muide meie hosteli peremehe sõnul Madonna just ühe maja ostis. Ei tea öelda, kas tegemist on sama majaga, mis ülemisel pildil. Guugeldage ja andke ka mulle teada :)


Silt Romeo maja küljes

 Peale päris tõsiseid Romeo otsinguid ja pisikestel tänavatel keerutamist (meil oli isegi kaart tegelikult), leidsime lõpuks Romeo maja ka üles, aga teda ei olnud vist kodus nagu juuresolevalt sildilt lugeda võib (... he's some other where..). Romeot olime aga ainult meie otsima tulnud, sest seal maja juures ei olnud mitte ühtegi turisti. Kui hakkasime ära minema, siis tuli kaks vanemat tädikest, kes ka maja pildistasid.


Vaade Veronale

Peale seda tahtsime minna vaatama Rooma teatrit, mis olevat isegi vanem kui linna keskel asuv Arena. Selgus, et ega seda väga alles ei olnudki, ainult varemed, aga kõrgele mäkke ronisime sellegipoolest ja vaade oli muidugi väga ilus. 

Üks ilus sild

Peale lõunat hakkasime raudteejaama poole tagasi jalutama. Teele jäi veel ka Castelvecchio, mis kujutas endast üht vana kindlust ja selle taga oli päris ilus sild, millest samuti mõned pildid tegin.

Kella viie paiku õhtul olime juba Veneetsias ja sellest juba järgmises postituses.

Väike kõrvalepõige Viini

Päikeseloojang tagasiteel

Täna avanes ootamatult võimalust teha kiirvisiit Austria pealinna Viini. Hommikul sinna, õhtul tagasi. Ilm Viinis oli külm ja vihmane ja linna nägin täpselt nii palju kui seda takso aknast paistis. Ometi sellest piisas - Viin on lihtsalt superilus linn! Kindlasti lähen lähemal ajal sinna tagasi, seda enam, et mul elab seal sõbranna.

Kuna vihmasest Viinist pilti teha ei jõudnud, siis illustreerimaks tänast reisi pildike loojuvast päikesest teisel pool pilvi :)

Suvi hakkab làbi saama

Pilt on pàrit Google pildipangast

Seekord peate leppima veidrate sùmbolitega tàpitàhtede asemel, kuna ma ei kirjuta seda postitust oma koduses laptopis. Nimelt hakkas mu làpaka adapter nàdalavahetusel veidralt sàrisema ja ma eelistan seda hetkel minimaalselt kasutada, kuniks uue hangin (adapteri siis).

Aga asjast ka - lòputuna tundunud suvi Itaalias hakkab otsa saama. Reedel langes temperatuur veidralt madalale - 19 kraadi pàeval ning tugev sùgistuul puhus pàris valusalt. Tàna hommikul, kui tòòle hakkasin tulema, oli sooja vaid 12 kraadi ning tundus kohe lausa VàGA KùLM. 

Selline jàrsk temperatuurilangus mòjus ka minu tervisele - kòrv valutab, nina on nohune ja olemine kehvapoolne. Ka sààsed, kes vahepeal kuskile àra kadusid, on tagasi ja pressivad tuppa sooja. Tàna tundub tàitsa uskumatu, et vaid paar pàeva rohkem kui nàdal tagasi kàisin ma ujumas ja tegemist ei olnud mitte talisuplusega.

See postitus siis lohutuseks teile, kes te Eestis juba pikemat aega kùlmetate - ka minu suvi saab làbi :)

Ärajäänud roadtrip ehk rongiga Itaaliat avastamas vol 2



Kohal

Ei hakka pikka juttu kirjutama. Pildid räägivad ise enda eest. Tuletan vaid meelde, et pildile klikkides ja veelkord klikkides saab seda originaalsuuruses näha.  

Infoks nii palju, et Portofino asub Santa Margherita Ligurest 5 km kaugusel poolsaare tipus ning buss sõidab sinna 10 minutit. Ilm oli suurepärane ning ei mäletagi, kas olen kunagi varem 1. oktoobril ujumas käinud - vesi oli tõesti soe.
Head piltide nautimist.. 

Santa Margherita Ligure kiriku ümbrus



Kirik ise



Esimene vaade rannalt



Portofino

Ikka Portofino



Trepid trepid



Sellist värvi vesi oligi, ei mingit tuunimist

Postkaardi vaated iga nurga alt

Portofino kõrgelt mäe otsast

Santa Margherita Ligure - vaade linnakesele ja merele ja mägedele

 

Aeg lahkuda





Ärajäänud roadtrip ehk rongiga Itaaliat avastamas vol 1

Reis algab hommikuses udus

Nagu hiljuti mainisin, on mul külas sõbranna Eestist. Selleks nädalavahetuseks pidi saabuma aga veel ka üks täiesti juhuslikult Milano lennul kohatud tütarlaps, kellega mul õnnestus 3 tunni jooksul äikesepilvede vahel sõbraks saada :) Ta tuli Kreekast töölt ja on teel kodumaale Eestisse. Kuna jutt jäi meil üsna poolikuks selle juulis toimunud lennureisi ajal, siis tundus meile mõlemale hea ideena, et ta mõned päevad mind siin külastab.
Selle kõige puhuks planeerisime sõbrannaga toredat automatka kõigepealt Cinque Terresse ja sealt edasi Follonicasse (seal elab üks mu itaallasest sõber). Auto rentisime ära ning reede õhtul pidin ma sellele järele minema. Autot ma kahjuks siiski ei saanud. Nimelt see krediitkaart, mis pole nagu krediitkaart (mäletate?) osutus pigem mitte krediitkaardiks..  Autorendifirma seda ei akseptinud ja ei sobinud neile ka mu sularahas pakutud deposiit.. kästi sisuliselt lihtsalt minema tõmmata.
Tuju oli üsna nullis, sest kodus ootasid mind täiesti reisivalmis sõbrannad. Proovisin igaks juhuks ka teises rendifirmas õnne, kuid ei midagi. Nii ma siis seal Milano raudteejaamas seisin ja mõtlesin, et kas tõesti ma pean loobuma ammu oodatud nädalavahetusest kusagil mujal Itaalias? Iseenesest rongid ju sõidavad...

Mõeldud-tehtud. Tegelikult surfasin raudteejaama piletiautomaadis oma tubli tunni. Vaatasin erinevaid võimalikke marsruute, hindu, kellaaegu, saadaolevaid pileteid... lõpuks täiesti otsustusvõimetuna keset seda müügisaali seistes kuulsin valjuhääldist teadet, et rong Portofinosse väljub platvormilt 19. Portofino!!! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud? Küll ja küll internetist neid pilte vaadatud ja igatsetud, et kunagi võiks sinna minna..

Piletid ostsin ära ja kodustele saatsin sõnumi: "Hakake guugeldama, me sõidame hommikul Portofinosse!"
Sellega ei olnud aga seiklused kaugeltki veel lõppenud. Nii mina, kui Kreekast tulnud sõbranna panime oma telefonid hommikuks äratama. Vaja oli jõuda 7.25 rongile. Vastu hommikut kuulsin läbi une kiriku kellasid, mis lõid kellaajaks 6 ja pool... mõtlesin hetke, kas ma kuulsin ehk valesti, aga ei, kell oli tõesti juba pool seitse. Mõlemad äratused olid meid alt vedanud..

Raudteejaama jõudsime viimasel hetkel, rong hakkas juba liikuma ning peale me enam ei saanudki. Selgus, et võime saada küll piletid järgmisele rongile, mis väljus 8.05, kuid tuleb maksta juurde ja pakkuda on vaid seisukohad esimeses klassis. Mis seal ikka, võtsime siis selle variandi.

Esimese klassi mugavused on näha alloleval pildil - veetsime üle kahe tunni kestnud rongisõidu peldiku ukse ees põrandal tsillides, seltsiks üks väga tülpinud näoga meesterahvas ja väga veider musta rassi esindajast meesterahvas, kes endale kõva häälega mingit raamatut ette luges.

Esimese klassi mugavused

Lootust on, meri paistab..

Lõpuks lõpuks jõudsime siiski Santa Margherita Ligure raudteejaama ja asusime kohe öömajaotsingutele. Hotell Annabella sobis suurepäraselt. Selle vanatädist perenaine oli ka väga meeldiv.

Meie tagasihoidlik öömaja

Portofinoni on jäänud veel ainult 5 kilomeetrit :)