Jaanid Itaalia moodi

Jaanituli

Minu jaoks on jaanipäev alati olulise tähendusega olnud. Mäletan vist ühte korda, kui miskipärast kodus olin jaanilaupäeva õhtul. Tavaliselt olen selle päeva ja öö ikka sõpradega kuskil metsas lõkke ääres veetnud. Seekord siis vaatasin õhtul olude sunnil hoopis jalgpalli.
Vähemalt päris tähistamata meie eestlaste seltskonnal see tähtpäev ka ei jäänud. Kuna olime sel päeval vaid neljakesi ja pooled meist pidid õhtupoole ka tööle minema, siis leppisime kokku ennelõunase grilli.

Hommikusöögilaud neljale 

Praeguses leitsakus ei saanud lõkke tegemisest juttugi olla (ausalt öelda ei kujuta ma ette, kas linnas üldse tohiks kuskil lõkketuld teha), seega tuli leppida grilliahju tehtud jaanitulega :) Jaanitule süte peal grillisime hiljem ka vorste ja liha.
Meie jaanide toidulaud oli rikkalik - alustades Kati redise-kurgi salatist kuni tiramisu ja arbuusini välja. Ei puudunud ka klassikalised jaanijoogid. Grillvorstid sai asendatud nende Itaalia sugulaste salamelladega.
Tegelikult oli päris mõnus vahelduseks üks jaanilaupäev ilma sääskede ja vihmata mööda saata..

Bogliasco

Kui teisipäeva õhtul Kaisa mere äärde mineku mõttest rääkis, siis reedel otsustasin ma tööl rabeledes, et tehtud-mõeldud - homme on minek. Tegin kaardi lahti ja püüdsin leida mingi koha mitte liiga kaugel Genovast, kus rongipeatus oleks mere lähedal - Bogliasco tundus täitsa sobivat. Ei miski vägev turistilõks, vaid lihtsalt üks küla mere kaldal. Kirsi ühines ka meie plaaniga ja uskuge või mitte, äratus oli 6 paiku ja 7.25 väljuvale La Spezia rongile jõudsime me ka ilusti - nii väga tahtsime randa ja vette!!!
Bogliasco osutus väga ilusaks kohaks. Ka päike oli kuum ja vesi oli soe ja spritz maitses hästi selle restorani terrassil, kust avanes vaade merele... la dolce vita!

Tagasitee nii dolce enam ei olnud. Genovasse sõitsime sõna otseses mõttes jänest, sest küla rongijaama piletiautomaadid olid fuori servizio (ehk siis mitte töökorras) ja piletikassa oli lihtsalt kinni :)
Genovas oli meil aega ja tegime väikse õhtusöögi (mis meil  küll plaanis polnud, aga sisetunne vist ütles, et tüdrukud, sööge pastat, pärast olete õnnelikumad). Sättisime ennast perroonile rongi ootama ja iga mõne aja tagant kuulsime robotteadustaja juttu sellest, kuidas meie rong jääb hiljaks 15, 20, 35, 45, 60, 80 minutit......
Panime oma vaimu päriselt ka valmis, et kui see rong ükskord kohale jõuab, on see ääreni täis ja kõikuma peame kuskil rongitrepil (mõttes pildid India rongidest...). Aga rong, mis lõpuks tõesti tõesti tuli, oli nii tühi, et esialgu istusime oma vagunis uhkes üksinduses..

Koju jõudsin täpselt keskööks - kohati ära põlenud, väga väga väsinud, aga õnnelik :) Väga mõnus laupäev oli! Läheb loodetavasti kordamisele... ja rongireisikaaslased olid parimad :)

Aega on selle kiire asjaga

Poolteist nädalat tagasi oli päris kõva tuul. Hommikul tööle minnes nägin, et üks puu oli murdunud risti üle meie kõnnitee. Järgmisel päeval oli puud natukese nihutatud, et kõrvalt paremini mööda saaks (mitte ainult jalakäijad, vaid ka ratturid). Vist kolmandal päeval (ma arvan, et see oli reede) olid õhtuks punase-valge triibulised lindid ümber puu veetud - ohtlik värk ikkagi, puu pikali.

Esmaspäeval oli puu ikka veel seal. Nüüd oli seda veelgi enam kõnniteelt murule sikutatud ja lindid ilusti ümber - siin lamab väga ohtlik puu, ärge ennast vigastage!

Pilt on tehtud TÄNA. Päeva jooksul on puu juppideks saetud ja linte koomale tõmmatud. Ma nüüd ei teagi ,kas see puu peab sinna muru sisse ära kõdunema ja siis võetakse lindid ära või oodatakse, et keegi omaalgatuslikult lõkke teeks või need jupid oma auto kasti viskaks... Ehk siis ma tahan öelda, et tormikahjude koristamine Eestis võtab oluliselt vähem aega mu meelest ja see siin ei olnud ka suurem asi torm, lihtsalt natuke kobedam tuul. Eks ma annan märku, millal jupid lõpuks ära veetakse :)

Tegemata teod ja käimata rajad

Pärit Google'i pildipangast

Ma olen äraütlemata laisk blogija olnud viimasel ajal. Mul pole selleks tegelikult ühtegi head vabandust ka. Ma olen ka üleüldiselt laisk olnud. Kõik need vahepealsed puhkused ja vabad päevad on ilmselt selles ka süüdi - ongi olnud väga mõnus lihtsalt niisama olla.

Täna ma mõtlesin natuke asjade üle, mis mul veel siin tegemata on ning panin kirja ka kohad, kus tingimata ära tahan käia. Jagan seda nimekirja siin teiegagi (kui avalikult midagi välja öeldud, siis suurem kohustus või nii).

Suvalises järjekorras:

• jalka on veel vaatamata San Siro staadionil. Kuna hooaeg hakkab varsti läbi saama, tuleb see esmajärjekorras ette võtta;
• Scala teatris on käimata - mõni laupäev vaja selleks ohverdada (nimelt on võimalik kannatliku meele ja piisava vaba ajaga laupäeviti saada teatrisse vaid 15-euroga, süsteem on keerulisevõitu, aga teostatav);
• pole ühelgi kontserdil käinud veel.. häid bände esineb Milanos tihti - vaja jällegi endal aktiivsem olla;
• kõik teed viivad Rooma! Ometi mind ei ole veel viinud. Viimane aeg see teeots üles leida;
• Firenze - jääb kenasti selle Rooma tee peale;
• Toscana maakond üldse - kuigi mu aprilli puhkus oli plaanis sealkandis veeta, siis ilmataat otsustas teisiti ja käisin hoopis teisel rannikul ära. Ega väga ei kurda ka, San Marino oli ka lahe:);
• Sitsiilia - selle saare ma võtan augustis plaani.. 
• järved Põhja-Itaalias: Como, Iseo, Maggiore, Garda... Como linnas olen ma käinud ja järve ühte pisikest juppi näinud, kuid olgem ausad, seda on ikka liiga vähe;
• Napoli - selles kreisis linnas peab kindlasti ära käima;
• ...

Nimekiri täieneb kindlasti veelgi, kuid vähemalt olen otsa lahti teinud ja kui ma mõne punktiga ühele poole saan, siis saate sellest kindlasti siit ka lugeda.

Roheline kevad

Olen tagasi Milanos peale nädalat Eestis ja siin on selle vähese ajaga kõik niiiiiiiii roheliseks läinud. Tegelikult juba enne muru kasvas ja puudel olid suured lehed, kuid nüüd peale mõningast vihma (mis muide jätkub veel) on minu park rohelisem kui ma seda kunagi varem näinud olen. Seda rohelust tahtsingi teiega pildi kujul jagada.

Lihavõtted ja puhkus

Maailma vanim vabariik San Marino

 Eestis me värvime mune ja oleme rõõmsad, et reede on vaba päev. Kui palju rohkem me lihavõtete peale üldse mõtleme sellel paganate maal? Itaalias on pasqua (lihavõtted) väga oluline püha. See on võrdne jõuludega oma tähtsuselt ja selleks puhuks minnakse koju pere juurde või sõidetakse kuskile reisile ning populaarne on sel ajal ka puhkust võtta.
Ka minul on praegu puhkus, kuid pigem seepärast, et üritan oma õpingutega lõpule jõuda ja võtsin aega, et korra Eestis käia. Kuid alustuseks tegin tiiru Emilia-Romagna maakonnas. Plaanis oli küll hoopis mujale minna, kuid kuna ilusad ilmad pöördusid sajusteks pea kogu Itaalias, tuli valida reisisihti hoopis selle järgi, kus oletatavasti rohkem päikest ja vähem vihma..
Nelja päeva jooksul sai läbitud järgmised paigad: Parma, Forli, Rimini, San Marino, Cervia, Milano Marittima, Ravenna, Brisighella, Modena... võibolla oli neid kohti rohkemgi, kus sai pikemalt või lühemalt aega veedetud ja lihtsalt ei meenu hetkel.

Kaunis maastik Brisighella lähedal (taustal paistab seesama pisike linnake)

 Suvine turismihooaeg ei ole Aadria mere rannikul veel alanud ning seetõttu tervitasid meid küllaltki tühjad rannad, kus rannakohvikud ja -baarid veel suletud. Kuna esimese hooga sõitsime Riminisse välja, siis kaarti uurides otsustasime ära käia ka välismaal - San Marinos, kuna see jäi vaid paarikümne kilomeetri kaugusele. Soovitan kõigil, kes vähegi sinnakanti satuvad sama teha. See kääbusriik asub kõrgel mäe otsas ning vaated, mis sealt igas ilmakaares avanevad on tõesti uskumatult kaunid.
Populaarne kuurort Milano Marittima (asub Ravenna ja Rimini vahel), kus ühe õhtu ja öö veetsime, on suveperioodil kindlasti mõnus pidutsemiskoht. Praegu oli rahvast veel vähevõitu, kuid mitmed baarid juba turistide ootuses avatud. Ööbimispaiku on seal küllaga igas mõeldavas hinnaklassis. Rannad on laiad ja liivased.
Viimaseks peatuskohaks valisime Il Palazzo - agriturismo paiga - Eestis nimetataks seda tõenäoliselt turismitaluks. See asub Brisighella lähedal mäenõlval ning on just selline mõnus Itaalia maamajake nagu ma neid endale alati ette olen kujutanud. Maitsesime seal ka kohalikku veini ja maja perenaise valmistatud õhtusööki. Hea meelega oleksin võinud sinna mitmeks päevaks vaikusesse oma mõtteid mõlgutama jääda..

Nüüd olen aga juba Eestis ning tegelen puhkuse võtmise peamise põhjusega - käsil on koolitööd.

Lained turistide ootuses Rimini rannas

Kevad (loe: suvi) käes!

Täna Parco Sempiones

Lehtedeta, kuid õites

Ma olen viimasel ajal väga laisk blogija olnud. Pilte olen isegi märganud teha blogi jaoks, kuid kirjutamiseni pole jõudnud. Koos ametliku kevade algusega (ehk isegi mõni päev varem) saabus Milanosse soe kevad. Algul rõõmustasin juba 16 soojakraadi üle päeval. Esimesed puud ja põõsad läksid õitsema, nagu sellel pildil siin, mis tehtud umbes 10 päeva tagasi.

Minu park 10 päeva tagasi - veel suhteliselt värvitu ja eemal on näha raagus puud

Päike hakkas aga ikka eredamalt paistma ning sel nädalal oli minu jaoks täielik suvi käes. Napi kümne päevaga on loodus talveunest ärganud ja puudel on suured lehed, kõik õitseb ning sooja on juba 25 kraadi!
Kahjuks saab see praegune soe kohe läbi, sest järgmiseks nädalaks ennustatakse meile ainult vihma. Muide, see pidi lihavõtete ajal (mida siin pasqua'ks kutsutakse) täiesti tavaline ilm olema - mu töökaaslased väitsid, et kuigi on tegemist liikuva pühaga, on vihm sel puhul garanteeritud :)
Eestis pidavat aga endiselt miinused olema ja lumi maas..

Täna Sempiones

Milanost, lihtsalt (või siis lihtsa inimese Milanost)

Veel üks lugematutest vaadetest Duomo katuselt

Märkamatult on juba 8 kuud ja mõni päev möödunud sellest, kui ma siia kolisin. Täna bussi ja metroo ja rongiga koju sõites (jah, täpselt nii palju erinevaid transpordivahendeid tuleb mul tööl käimiseks kasutada ning lisaks veel ka kondiauru omajagu) mõtlesin, et ei olegi oma Milano mõtteid päris ühte kohta kirja pannud. Killuke siin, teine teises postituses. Siin siis väike essee (kui soovite) lihtsa inimese Milanost - minu omast.

Mille peale te mõtlete, kui keegi mainib Milanot? Mis tuleb esimesena silme ette? Enamikule inimestele võrdub Milano tõenäoliselt moemaailmaga - glamuur ja luksus. Teisena võib meenuda (kuid eeldab juba veidi paremat teadmistepagasit) Duomo - see hiiglaslik ja uhke katedraal linna südames. Jalgpallihuvilised võivad mainida AC Milani ja Milano Interit - kahte rivaalitsevat klubi. Nende ühes lauses kasutamine on kindlasti suuremat sorti patt, kuid loodan, et ükski itaallane ei võta vaevaks mu postitust guugeltransleitida :)
Minusugune korvpallisõber teab ka ehk Euroliigas mängivat Olimpia Milano meeskonda, mis käesoleval hooajal kannab sponsori tõttu nime EA7 - Emporio Armani Milan.
Ja ongi kõik... vähemalt minu eelteadmised sellega suuresti piirdusid. Scala ooperiteatrist olin ma muidugi ka kuulnud, aga pole kindel, et ma seda just Milanoga seostada oskasin.
8 kuud hiljem võin ma väita, et eksisteerib kaks erinevat Milanot - see glamuurne moepealinn ning siis see teine, lihtsa inimese Milano - see, kus mina elan.
Minu Milanos armastavad inimesed aperitivol käia, sest restoranis süüa lihtsalt rahakott ei kannata. Minu Milanos tuleb hommikul tööle minnes võidelda rahvamassidega metroos ning tihtipeale ei piisa ka sellest, sest ühistransport streigib jälle ja lihtsalt miski ei liigu. Minu Milanos on Pradat ja Guccit vaid nii palju, kui vaateaknalt ja ajakirjade reklaamidest paistab - minu linnas ostavad inimesed endale riided selga lihtrahva poodidest Corso Buenos Airesel või hoopis Chinatownist. Minu Milanos üürivad kõik kuskil tube ja jagavad kortereid, sest siinse toa rendiraha eest võiks Tallinna kesklinnas 3-toalise korteri üürida. Minu Milanos sajab talvel vihma ja suvel on kleepuvalt kuum. Minu Milano on enamuse ajast udus ning siinne õhk on Euroopa linnadest saastatuim. Minu Milanos kimbutavad suvel sääsed ja õhtul ilma tõrjevahendita välja minnes võid järgmisel päeval end hulluks sügada. Minu Milanos oodatakse reedeid, et siit ahistavast linnast kuskile ilusamasse ja mõnusamasse keskkonda nädalavahetust veetma sõita või lihtsalt sõpradega kokku saada.
Minu Milano ei ole imeilus linn, kuid tal on iseloomu. Minu Milanot ei ole võimalik nädala-paariga tundma õppida. Siin tuleb elada ja olla ja ära käia ja tagasi tulla. See on linn täis kõiki äärmusi ning kõik neist ei ole meeldivad. Siin on paljutki, mis paneb ohkama, vanduma või hoopis käega lööma. Kuid mingil veidral põhjusel ma siia sattusin ja kuigi hing ihkab vahel midagi muud, siis ometi tundus peale nädalavahetust imeilusas Viinis just siin hoopis parem ja mõnusam. Viinis oli kõik liiga puhas ja korras ning inimesed liiga vaiksed, emotsioonitud ja ilmetud. Mitte keegi ei ületanud teed sekunditki enne rohelise tule süttimist ja see kõik tundus mulle kuidagi ülepingutatult korraliku ja igavana. Ometi elavat seal mingi hiljutise uuringu järgi maailma kõige õnnelikumad inimesed..
Minu (lihtsa inimese) Milano ei ole kindlasti igav ning seda pole ka see esimene, glamuurne ja luksuslik moepealinn, mida turistid vaatama sõidavad. Minu jaoks on Milano lihtsalt mu uus kodulinn.

Tarbimishullus

Laupäev Comos

Como järv

Kuna ilmad on meil siin viimastel päevadel kevadiselt soojad, siis otsustasime sõbrannaga Milano hallide majade vahelt korraks välja saada ja sõitsime täna lõuna paiku rongiga Comosse.
Como linnake ei asu üldse mitte kaugel Milanost, kuid kuna rong peatub üsna iga posti ääres, siis võtab sõit ikka tunni jagu aega.
Como on väike ja armas ning sobib ideaalselt laupäevaseks lõunatamiseks ja pärastlõunaseks jalutuskäiguks järve kaldal. Veel soojemal ajal oleks siin kindlasti mõnus ka järve peal paadiga tiir teha.

Päev läks päris kiirelt poode kammides ja ringi jalutades. Sattusime ka mercatinole, millesarnaseid turge on Milanos igas linnaosas kindlatel päevadel. Minu endises elukohas oli turupäev reedeti. Otse maja ees oli võimalik osta puuvilju, juustu, sokke-sukki, mune, kotte, kingi-saapaid, kleite-seelikuid ja mida iganes tegelikult.

Õhtu saabudes sättisime ennast jälle rongile ja aperitivo ajaks olime kenasti Milanos tagasi :)

Sinu jaoks on see karneval...

Veneetsia karnevalist on kõik natuke kuulnud. Karnevalid toimuvad aga igal pool Itaalias ning nagu ma interneti abiga selgeks sain, on karneval järjekordne katoliikliku kiriku traditsioon.
Milano karneval on pühendatud Milano pühakule Sant'Ambrogiole ning see toimub vastlapäevale järgneval neljal päeval, kulmineerudes laupäeval paraadiga. Sant'Ambrogio olevat igal aastal läinud palverännakule ja jõudnud tagasi just selleks ajaks ja selle puhul tervitati teda nende pidustustega.
Seda kõike ma eile veel ei teadnud, kui sõbrannadega Duomo juures kohtumise kokku leppisin. Seda suurem oli üllatus kui metroost välja tulla tahtsin ja seal trepi ääres väikesed poisid kõigi tulijate kohal paberihelbeid ja serpentiine õhku loopisid. Keerasin kiirelt otsa ringi ja kasutasin teist väljapääsu. Nii palju inimesi pole ma seal veel kunagi näinud. Paljud olid kostüümides ja kõigil tundus väga lõbus olevat.
Järgmisel aastal ehk peaks ehk isegi kostüümi selga ajama ja võibolla teeks siis ka nalja kui sinu suunas mingit kahtlast vahtu pritsitakse... eile see väga tore ei tundunud :)

7 kuud ja 7 päeva

Liitrised kokteilid Creamis - üldse mitte lahjad, et teaksite :)

Täna saab minu üsna ootamatust Milanosse kolimisest juba 7 kuud ja 7 päeva. Sellise absoluutselt mitteümmarguse tähtpäeva puhul võiks ju natuke kokkuvõtteid teha.
Selle aja jooksul olen ma:
* kolinud
* jäänud ilma kahest ülemusest
* leidnud sõpru
* käinud kolmel korral Eestis
* kahel korral Veneetsias külmetanud
* kahel korral Veronas hostelis ööbinud
* Portofino oma silmaga ära näinud
* Bergamo vanalinnas jalutanud
* korra Duomo katusel käinud
* ostnud terve hunniku raamatuid (selles pole küll midagi uut)
* õppinud jooma espressot püsti seistes ja üldse ei imesta enam miks seda cafe normale'ks kutsutakse
* harjunud kahvliga sööma (itaallased kasutavad nuga AINULT lõikamiseks)
* hakanud saia sööma nii, et murran sellest väikeseid tükikesi ja pistan need suhu ja pudistan nii terve laua saiapuru täis
* õppinud pidama magusa marmelaadiga täidetud sarvesaia söömist hommikusöögiks täiesti elementaarseks
* võõrustanud nelja erinevat külalist Eestimaalt
* õppinud itaalia keeles ropendama
* mõelnud siit jalgalaskmise mõtteid
* otsustanud korduvalt hakata vähem pastat sööma
* elanud üle veeuputuse oma kodus
* viinud dokumendid comune'sse residenza saamiseks (mida ootan novembrist siiani)
* käinud itaalia keele kursusel, kus iga nädal on uued näod ja seetõttu pole just palju uut seal õppinud
* otsustanud, et ei taha enam mingite suvaliste korterikaaslastega koos elada
* käinud lugematutel aperitivodel
* õppinud Milanot tundma
* ära harjunud

Põhiline ongi see, et ma olen siinse eluga ära harjunud ja tagasi enam ei kipu. Nüüd tahan itaalia keele ikka täiesti selgeks saada ja tulevikumõtted (meelega ei taha öelda plaanid) on praegu ikka selle kandiga siin seotud. 7 kuud ja 7 päeva on olnud kahtlemata seda kõike väärt ja elus on üldse nii, et kahetsetakse pigem asju, mis jäid tegemata. Võin öelda, et olenemata asjadest, mis mind häirivad ja mida ma tahaks muuta, olen ma praeguses hetkes enda ja eluga enamvähem rahul :)

Talv lõunas

Imekaunis talvehommik

Ajal, mil Eestimaal on üle mõistuse külm (täna öösel -35 ametlikult, nagu lugesin), on talv ka lõuna pool Euroopas. Külmakraade on siin küll oluliselt vähem (-2 kuni -7), aga harjumatult külm siiski.
Lund sadas ikka mitu päeva järjest. Siis oli pisike sula ja järgmiseks hommikuks laiutasid kõikjal liuväljad :)

Kohalikud võimud on ilmselt kuulnud, et soolatamine aitab jääd sulatada. Kuna tegemist on ekstreemse olukorraga, siis tuleb soola panna ikka ka ekstreemselt palju... täna kõndisin mööda lumivalget tänavat. See valge asi ei olnud aga mitte lumi, vaid ohtralt soola :)

Talv Milanos

Veidi piinlik on külma üle hetkel nuriseda, sest kõik mu sõbrad, tuttavad ja sugulased Eestis on sõna otseses mõttes härmas, istuvad toas tekkide sees ja föönitavad hommikul veetorusid lahti... kuid ikkagi - tooge mulle päike ja soojad ilmad tagasi! Ma kolisin siiski lõunasse...

Lumepaanika

Õhtune trammisõit koju läbi lumise linna

Juba laupäeva õhtul baaris vilksamisi televiisorist jalgpalli vaadates märkasin, et Torinos sajab päris korralikult lund. Esmaspäeva hommikul lugesin lehest, et sealsamas Torinos on koolid suletud, sest nädalavahetusel tuli lumi maha ja tänavad on libedad! Paras huumor meile, eestlastele.
Täna hakkas ka Milanos lund sadama - esialgu sellist imepeenikest hõljuvat ollust, mida lumeks oli nagu lausa piinlik nimetada. Õhtupoole aga sadu tihenes ning maa sai valgeks. Linnaliikluses tähendas see tohutuid ummikuid. Miskipärast kõndisid tänavatel inimesed vihmavarjudega :) Hirmus asi see lumi ikka!

Kohalikust uudisteportaalist lugesin õhtul veel, et nii külm, kui nüüd lähipäevadel olema saab, pole siin lausa 27 aastat olnud... Loodetavasti ei jää elu ikka päris seisma. Aga kui te minust pikemat aega midagi ei kuule, siis külmus Itaalia kogu täiega ära :))

PÄRIS LUMI!

Villapizzone ja streik

Minu uus kodu asub sellises Milano osas, kuhu ma varem sattunud ei olnud. Aadressiks Piazza Villapizzone - pisike väljak (mida väljakuks eriti ei nimetakski), mille ääres kirik. Tegemist on San Martino kirikuga ja minu meelest näeb see väga armas välja. Samuti on selle kiriku kellad kuidagi palju leebemad mu kõrvadele :)

Sisehoov

Minu kodu asub üsna värskelt renoveeritud majas, mis vanasti olevat olnud Pizzone villa majapidamise ja teenijate osa. Hetkel näeb see küll eriti uhke välja. Sisehoov on kinnine ja ilma võtmeta ei saa siia kuidagimoodi. Kõik on väga turvaline ja ilus ja näeb värske välja. Ikka veel olen oma valikuga rahul, hoolimata asjaolust, et mu tuba asub keldris, et vesi ei taha mitte dushinurgast ära voolata, ning et tänase streigi ajal võttis mul kojujõudmine aega lausa 2 tundi :) 

Koduuks

Kuigi tulin töölt tund aega varem ära (streik algas kella kuuest), selgus Repubblica peatusse jõudes, et juba 17.44 rong ei välju mitte. Nimelt asub mu kodust paariminutise jalutuskäigu kaugusel rongijaam, kust kesklinna sõiduks kulub sisuliselt vaid 10 minutit. Et aga rongid ei väljunud, tuli mul erinevat maapealset transporti kasutades koju seigelda. See ei olnud kõige kergem ülesanne, sest ma olin hoopis linna teises otsas.

Õhtuste kirikukellade ajaks olin siiski õnnelikult kodus :)

Uus pesa

Täna jõudsin siis lõpuks nii kaugele, et sain oma uue elamise sedavõrd sätitud, et olen ise rahul ja kannatab ka pilti teha. See oli ausalt öelda päris korralik väljakutse, sest toas on väga suur riidekapp, mida kuskile poole liigutada ei jaksa ning narivoodi, mille alumisel korrusel oli algselt kirjutuslaud.

Nagu piltidelt näha võite, võtsin ma selle lauaplaadi nari alt lihtsalt ära ja sain juurde ruumi mõnusa nurgakese jaoks.

Omajagu aega võttis ka IKEA mööbli kokkupanek. Riiulid olid juba varem mu korteriomaniku abiga kokku monteeritud. Täna meisterdasin vaid selle jalatsikapi, mis on näha alumisel pildil. Aega läks tubli tund.

Nüüd on mul vaja veel paari vaipa põrnadale ja siis võib esialgu isegi rahule jääda.

Külalised on teretulnud :)

Pildipostitus - Milano Duomo katuselt

Ma olen oma siia kolimisest peale tahtnud ära käia Duomo katusel. Miskipärast polnud see mul senini õnnestunud. Ühel hiljutisel nädalavahetusel kesklinnas jalutades otsustasin täiesti spontaanselt, et täna ronin sinna üles. Päike oli parasjagu loojumas, nii et oli päris kiire :)
Turistidele teadmiseks, et trepp võtab ikka korralikult võhmale, aga säästab teile 4 eurot :) (Jalgsi 6, liftiga 10). Vaade on aga kõike seda väärt - uskumatult kaunis igasse ilmakaarde. Hoolimata värisevatest jalgadest ja peksvast südamest (ma kardan päris korralikult kõrgust) käisin ära ja tegin ka pilte, mida siin nüüd nautida saate.

Kiire kommentaar

Kolisin esmaspäeva õhtul oma hallitava seinaga toast ajutiselt sõbranna juurde. Kuid juba nädalavahetusel saan end uues kodus sisse seada. Leidsin suurepärase hinnaga toa väga ilusas korteris ja veel ilusamas majas. Loomulikult ei puudu kohe kõrvalt ka KIRIK (kirikukellad on ju mu lemmikud). See viimane lause oli iroonia, kui keegi aru ei saanud :)
Toa leidsin aga igipõlise Itaalia kombe kohaselt - tähtis pole kui palju kuulutusi sa läbi loed või mitut tuba vaatamas käid, vaid see, keda tunned! Siinkohal tänud Kaisale, kes võttis vaevaks mu kurvast olukorrast oma korteri omanikule rääkida. See tore tädi aga leidis kohe oma sõbrannade hulgast selle, kel üks vaba tuba pakkuda. Muide, teile teadmiseks, see tuba oli juba üle aasta vaba olnud, lihtsalt tädi valib, keda sinna võtab, keda mitte. Kuna aga tema sõbranna mind soovitas, siis ma olen enam kui teretulnud.

Sellised lood siis, täpsem info ja pildid juba lähiajal.

Saldi!

Ostuhullus Milanos

Milanos algasid eile allahindlused - saldi. Eile oli ka riigipüha ja inimestel vaba päev shoppamiseks, mida loomulikult ka usinalt ära kasutati.
Mina aga olin eile hoopis päeval kodus ja õhtul käisin ühte järjekordset tuba vaatamas. See oli küll väga ilus, kuid nagu ikka, keegi juba käis enne mind ja tal on eesõigus otsustada.

Rinascente on üks eksklusiivseimaid kaubamaju. Asub otse Piazza Duomo ääres 

Allahinnatud kaupa jahtivad rahvamassid Corso Vittorio Emanuele  II'l

Täna käisin siis ka mina allahinnatud kraami üle vaatamas, sest nagu üks gei mulle hiljuti selgitas - shoppama tuleb minna kindlasti KOHE, kui allahindlused peale hakkavad, sest pärast ei ole enam suurusi saada. Selge see, et kui tahad head asja odava hinnaga, siis peadki seal palavas kaupluses ennast higisena läbi rahvamasside pressima. Alcotti poodi muide ma sisse ei saanudki, sest ukse taga oli päris muljetavaldav järjekord. Vot nii.. Stockmanni hullude päevadega ei anna võrreldagi :)

Uus aasta ja veeuputus

Ja ongi aasta 2012. Mina olin aastavahetusel kodumaal ning aasta saabumise hetkel Eesti aja järgi viibisin Tallinnas Mere puiesteel. Paar pilti ka sellest siin. Telefoniga jäädvustatud ilutulestik pole ehk just kõige kaunim, aga midagi ikka :)

1. jaanuari õhtul lendasin aga tagasi Milanosse ja koju jõudsin keskööks. Kõigepealt tervitas mind korteris mingi veider hais. Vaatasin oma toas ringi ja leidsin laualt ainult mõned natuke väsinud näoga mandariinid. Viskasin need ikkagi igaks juhuks ära. Siis alles kuulsin mingit krabinat ukse juurest ja avastasin absoluutselt vettinud kingad :( Ülemiselt korruselt tilkus läbi lae minu korterisse vett ja mitte vähe, vaid ikka kohe korralikult. Mida teha keset ööd? Lõpuks ikkagi otsustasin, et tegemist on piisavalt hullu asjaga, et korteriomanik üles ajada.
Ta tuli kohale, püüdis koputada ülemiste naabrite ukse taga (mida ma muide juba ka enne teda tegin), aga seal ei olnud kedagi kodus. Siis ta proovis helistada mingisse asutusse, mis tegeleb selliste riketega... seal ei vastanud aga keegi. Kuna samal läbimärjal seinal on ka meie korteri elektri lüliti, siis lülitasime elektri igaks juhuks välja. Vesi aga tilkus edasi. Panin kausid ja rätikud alla ja läksin magama.
Eile õhtuks ei olnud mitte midagi muutunud - vesi tilkus ikka ning korteriomanik ütles lihtsalt, et kahjuks pole ta ülemisi naabreid kätte saanud..
Täna õhtul on tilkumine lõppenud. Laest kukub värvitükke ja sein lihtsalt haiseb. Kaks paari kingi ja ketsid läksid prügikasti...
Head uut aastat mulle!