"Alice laughed. 'There's no use trying,' she said. 'One can't believe impossible things.' 'I daresay you haven't had much practice,' said the Queen. 'When I was your age, I always did it half an hour a day. Why, sometimes, I've believed as many as six impossible things before breakfast.'"
- Through The Looking Glass - Lewis Carroll

reede, 29. juuli 2011

Ainult (moe)hulludele

Kuigi võib tunduda, et ma peale jäätise söömise ja aperitivode siin Milanos eriti muud ei teegi, siis tegelikult käin ma lausa viiel päeval nädalas tööl.
Töötan meediaagentuuris, mille klientideks on põhiliselt Itaalia moe ja disaini firmad ning vahendame neile reklaampindasid väljaannetes üle maailma. Lisaks 32 meediaettevõttele kõikjal maailmas, haldan mina ka kahe Itaalia ajakirja reklaamitellimusi. Nendeks on alles kevadel turule tulnud itaaliakeelne pigem jutuajakiri Studio ja ainult täiesti moehulludele mõeldud ajakiri MUSE.
MUSE on kakskeelne - itaalia ja inglise ning tegemist on moekunsti ajakirjaga, mis ilmub 4 korda aastas ja on vähemalt pooleteise sentimeetri paksune. Minu ülemuse sõnade järgi on selle ajakirja ostjad ja "lugejad" (peamiselt koosneb see pildimaterjalist) täiesti hullud ja nad tuleks haiglasse paigutada :) Nende diagnoos oleks siis moehullus.

Mis ma siis päevad läbi teen?
* suhtlen oma reklaamikontaktidega üle maailma
* suhtlen meie müügiosakonnaga
* suhtlen ka klientidega
* suhtlen klientide loovagentuuridega
* küsin pakkumisi vastavalt etteantud soovidele
* sisestan tellimusi ja saadan neid kinnituseks kliendile ja reklaamikanalile
* hangin materjale (kujundusi) ja edastan need väljaannetele
* otsin/hangin/mõtlen välja igasuguse taustainfo, mida müügitiim minult vajab
* prindin/köidan/arhiveerin asju
* ja siis pean kõige üle veel tohutult detailset aruandlust viiel erineval moel EXCELIS!

Ma pole suuremaid Exceli fanaatikuid mitte kuskil varem kohanud, kui siin. Kõik on Excelis! Ja miks üks tabel, kui võib teha seitse? Miks võrrelda eelmise aastaga numbreid, kui võib võrrelda ka üle-eelmise ja üle-üle-eelmisega? Ahjaa, ja miks piirduda Excelis arvutiekraanil nokitsemisega, kui võib need tabelid ju igakuiselt välja printida ja köita moodsa liimköitega kausta ja teha neid umbes 10 koopiat (neist igaüks oma sentimeetripaksune raamat täis mõnusaid tableid :P)? Loodetavasti on kõigest sellest ekseldamisest kõvasti kasu ka.

Räägin siis natuke tööajast ka, et te saaks seal iga päev tänada õnne, et töötate Eestis ja mitte Itaalias. Tööpäev on 8 tundi pikk, algab kell 9 ja lõpeb kell 18. Lõuna on 13-14 ja mitte mingil muul ajal! Tööle tulles, lõunale minnes, lõunalt tulles ja töölt jälle ära minnes tõmbab iga töötaja läbi oma kaardi, mis registreerib tulekud-minekud.
Kui jõuad tööle 9.03, siis pead olema õhtul vähemalt 18.03ni, sest muidu peetakse 3 minutit su palgast lihtsalt kinni!
Kui sa tahad töö ajal kuskil ära käia (arsti juures vms), siis sa teatad sellest meilitsi oma ülemusele ja administratiivtöötajale 4 päeva ette ja see aeg (nt 2 tundi) arvestatakse maha sinu puhkusest.
Nii et, kulla endised kolleegid Postimehes, ma isegi ei ütle midagi, saite isegi aru, mis ma öelda tahtsin :D
Ma kindlasti unustasin mainida mingeid asju, mida ma veel teen, aga ehk siis edaspidi.
Kontor on muidu päris suur ja inimesi on meil veidi üle 30. Igal pool on väga väga väga palju ajakirju ja ajalehti erinevates keeltes.
Jaapani ajalehed näevad muide ikka väga veidrad välja :)

kolmapäev, 27. juuli 2011

Meie isiklik ruum

*


Täna ma filosofeerin natuke isikliku ruumi teemadel. Ei, ma ei mõtle siinkohal näiteks oma tuba, vaid ikka sotsiaalpsühholoogiast tuntud mõistet - isiklik ruum.

Isiklikuks ruumiks nimetatakse ala inimese ümber, mida ta peab enda omaks. Selle ruumi suurus oleneb inimesest, kuid on ka kultuuriti väga erinev. Siin, Itaalias, olen ma hakanud selle üle rohkem mõtlema. Küsimus, mille ma enda jaoks tõstatasin, on selline - kas liikudes ühest kultuurist teise, oleme me nõus nihutama ka oma isikliku ruumi piire? Miks ma sellest kõigest üldse kirjutan?

Eestlastena oleme me harjunud tervitama oma tuttavaid "terega", ametlikel kohtumistel käepigistusega, ehk kõige lähemaid sõpru kallistusega ja sedagi mitte alati. Tervitus ja hüvastijätt ei ole eestlaste jaoks vist kuigi suure kaaluga või pigem viis, kuidas seda teha, ei mängi niivõrd suurt rolli.

Itaallased seevastu on väga suured tervitajad-hüvastijätjad. Uute inimestega kohtudes surutakse kätt. Sõpradega kohtudes kallistatakse koos põsemusiga mõlemale poole. See on täiesti kindel reegel. Poodi sisenedes tervitatakse müüjat, lahkudes hüütakse "Ciao!". Mitte nii tuttavatest lahkudes surutakse taas kätt. Sõpradega hüvasti jättes (näiteks peale aperitivot koju minnes) kallistatakse koos põsemusidega.

Mu ülemus läks eile pikale puhkusele (veidi üle kuu) ning ta käis mööda kontorit ringi, jättes ükshaaval hüvasti absoluutselt kõigiga - ikka kallistades ja põsemusitades. Eestis tunduks see pidev kallistamine-musitamine mulle ilmselt veider, aga siin on see nii normaalne.

Teine tähelepanek. Eestis hindame me kohvikuid-baare, kus on lahedalt ruumi, ning kus saab mõnusalt juttu ajada - et poleks liiga kärarikas ega liiga palju inimesi. Itaallased valivad aperitivo jaoks aga selle baari, kus kõige enam rahvast. Lauad on nii kohvikutes-baarides kui ka restoranides enamasti ülitihedalt koos. Ruumid on pisikesed, ülerahvastatud ja vägagi kärarikkad - aga see kõik on okei! Järelikult on tegemist eriti hea kohaga ning rahvast voolab aina juurde.

Kas kolides põhjamaalt vahemereäärsesse riiki nihkuvad ka meie isikliku ruumi piirid ja me olemegi avatumad ja sotsiaalsemad? Kas tõsiseks ja morniks teeb meid, eestlasi, tõesti liiga vähe päikest meie kliimas? See viimane oletus pärineb mu portugallastest sõpradelt ja ma kaldun sellega isegi nõustuma. Kas see liigvähene päike paneb meid rohkem enestesse tõmbuma ja nõudma seega suuremat isiklikku ruumi?


Debatt diskussiooniks on avatud kommentaarides :)


pühapäev, 24. juuli 2011

Gelato...

Gelato... Itaalia jäätisest on vist küll kõik kuulnud. Gelateriasid leidub pea igal tänaval ja piazzal. Need on avatud hilisõhtuni, nii et isegi enne magamaminekut võib oma suure jäätiseisu väikese vaevaga rahuldada.
Jäätiseid on väga erinevate maitsetega ning neid võib osta alates tavalisest "väikesest" (nagu siin pildil) kuni tohutute portsudeni.

Pildil olev jäätis on küpsise ja maasika maitsetega ning maksab selline pisike asi 2 eurot. Ausalt, jäätist on selles nii palju, et rohkem korraga ei jaksakski süüa. Olen päris mitme koha gelatot proovinud ja mitte kuskil ei koonerdata selle kogusega - pigem ikka rohkem, nii et sooja ilmaga pead eriti kiirelt limpsima hakkama, sest igast servast tilgub :)

reede, 22. juuli 2011

Kohviparadiisis kohvinäljas

*



Itaalia ja kohv on peaaegu sünonüümid. Mina aga olen Itaaliasse tulekust peale hakanud vähem kohvi jooma. Põhjus lihtne - seda eesti mõistes kohvi ei ole siin olemaski. Suurt tassi musta kohvi piimaga ei ole võimalik mitte kuskilt saada. Jah, võibolla kui leiad koha, kust osta presskann koju..
Itaallased ise suhtuvad oma kohvijoomisse nagu millessegi, mida lihtsalt tuleb teha. Cappuccino on hommikune jook, selle kõrvale võetakse sarvesaia moodi saiake brioche või cornetto. Oleneb, kuidas neid kuskil kutsutakse. Neid on väga paljude erinevate täidiste ja maitsetega. Samuti on kombeks tänavanurgal asuvas kohvikus nende kahe kõrvale värsket ajalehte lugeda.
Peale lõunat joob cappuccinot ainult minutaoline välismaalane. Itaallase kohv peale sööki on kiire ja enamasti püsti seistes baarileti ääres sekunditega neelatud caffé normale. Normaaseks on seda kohvi minu mõistes raske pidada, sest tegemist on ülipisikese espressoga. Esiteks jätkub sellest üheks lonksuks ja teiseks.. püsti seistes! Kohvi tuleks ju nautida!






* Seekordne pilt on pärit Google'i pildipangast

teisipäev, 19. juuli 2011

Ajalootund ja mõttetud triibud

Täna ma kirjutan ühest asjast, mis mulle Milanos eriti meeldib, ja mis mulle kohe kõige esimese asjana silma hakkas ning teisest, mis paneb kergelt õlgu kehitama ja on vägagi iseloomulik Milanole (võibolla kogu Itaaliale). Kõigepealt siis sellest meeldivast.

Kas te olete kunagi mõelnud tänavasiltide peale? Miks nad on valdavalt plekist ja koledad? Kes need mehed ja naised üldse olid, kelle järgi on tänavatele nimesid pandud? Ei ole? Mina ka ei ole, aga Milanos ma hakkasin mõtlema, sest tänavasiltideks on siinseid lausa patt nimetada. Tegemist on uhkete kivitahvlitega, mis on tõesti absoluutselt igal tänavanurgal ning igal piazzal.


Ülal pildil olev tahvel asub kuulsa Milano ooperiteatri Teatro alla Scala kõrval. Nagu pildilt näha, kulgeb seal Via Giuseppe Verdi. Veel saame tänavatahvlilt lugeda, et Verdi oli musicista ehk muusik, kes sündis 1813 ja suri 1901. aastal. Väga hariv ja väga stiiline. Minu maksimumpuntid Comune di Milanole selle eest.

Lisan siis ka pildi Scala ooperiteatrist. Ootasin midagi hoopis uhkemat, aga hoopis selline pisike teine :)



Ja nüüd see teine asi - ülekäigurajad. Sebrasid on Milanos kõikjal. Esmapilgul pole nagu midagi pahaks panna. Kui pole foori, on kindlasti olemas ülekäigurada. Ainus jama on selles, et ega ülekäigurada ei anna jalakäijale küll mingit õigust tänavat ületada. Mitte ükski auto (ja roller kohe kindlasti mitte) ei peatu, et tee ületamist ootavat jalakäijat läbi lasta. Autojuht mõtleb: "Sul on aega siin üle tee minna küll ja küll, kui mina mööda olen sõitnud, see võtab ju ainult hetke!" ja nii mõtleb ka see autojuht tema taga ja need 4 rollerimeest või -naist, kes mööda kihuvtavad.


Seega on tegemist tõeliselt mõttetute triipudega, mille ainus väärtus on esteetiline - kena triibuline ju vaadata, sest üle tee võid sa eluga riskides minna täiesti suvalisest kohast. Politseil on sellest täiesti savi. Päriselt.


Milano on rollerite paradiis. See on tegelikult täitsa mõistetav. Roller on ju pisike ja seda on võimalik parkida peaaegu igale poole. Autole on siin pea võimatu parkimiskohta leida. Rolleritega liigub siin väga suur hulk inimesi. Vist pooled mu töökaaslased (90% naised, muide) rollerdavad tööle.


Niipalju siis tänaseks.

laupäev, 16. juuli 2011

Läksin ainult korraks poodi...

... et endale ühed püksid osta. Sõitsin metrooga Duomo juurde ja kolasin seal siis mööda poode. Tegin ka lõpuks kohaliku mobiilinumbri, mis muide töötab täpselt 50% hetkel - vastu saan võtta nii kõnesid kui sõnumeid, välja ei saa helistada ega sõnumeid saata :) Aga see selleks. Olin juba paar tundi ringi kolanud ja sattusin tagasi Duomo juurde. Proovisin sealt siis teises suunas minna ja edasisest teekonnast on mul rohkelt pildimaterjali.

Via Dante peaaegu täies pikkuses






Via Dante lõpus on Largo Cairoli, seal oli üks hobuse ja ratsanikuga monument. Sildi järgi Giuseppe Garibaldi. Taustal paistab Castello Sforzesco.







Purskkaev Sforzesco kindluse ees.





Sforzesco kindluse sissekäik.








Vaade siseõuest.






Kindluse tagant pääses Sempione parki, mis on hiiglasuur ja väga ilus.







Pargi teises otsas Arco della Pace.


Kui ma lõpuks sinna välja olin jõudnud, võtsin kaardi ja vaatasin et olin ikka oma mitu kilomeetrit eemal oma algsest asukohast. Lähima metrooga organiseerisin ennast koju. Metrooliine on siin ainult 3 ja seega on süsteem väga lihtne.


Õhtul tegi üks mu korterinaabritest süüa ja tal oli paar sõpra külas. Istusime rõdul ja sõime küpsetatud tuunikala, mis oli seesamiseemnetega paneeritud ja salatit. Kogu maja sai osa live kontserdist otse meie korterist, kuna mu korterikaaslane ja tema sõber mängisid kogu õhtu kitarre ja laulsid. Vanatädi kõrvalkorteris, kelle rõdu oli kohe sealsamas kõrval, oli igatahes väga mõistev ja üldse ei pahandanud :) Polnud ka põhjust, live oli väga hea :D


Selline esimene nädalavahetus siis seljataga. Homme jälle tööle.

neljapäev, 14. juuli 2011

See on nagu krediitkaart, aga pole krediitkaart ja nagu pangaarve, aga see pole arve...

Superflash on minu uus pangakaart. See on krediitkaart - MasterCard, mis samas ei ole krediitkaart, sest krediiti ei anna sulle selle kaardiga keegi. Küll aga saab sellega maksta näiteks lennupiletite eest internetis - nagu krediitkaardiga.
Superflashil on olemas IBAN kood, nagu igal pangaarvel. Samas, ei ole see aga üldse mitte pangaarve.. See on ikka kaart, lihtsalt raha saab selle kaardi peale panna ka ülekannet tehes. Kuigi, omades Superflashi ei ole sul üldse pangaarvet, saad sa ometi raha oma olematul arvel liigutada ka online panka kasutades - teha ülekandeid siia-sinna täpselt nagu tavalise arve puhul. Aga ma ei saa kuidagi öelda, et avasin täna pangas arve.. ei ei, ma tegin endale Superflash kaardi :) kuhu ometi mu tööandja saab mulle palga üle kanda..
Kui see kõik tundus teile kuidagi keeruline, siis ärge muretsege, see on lihtsalt Itaalia!
Pangaskäik oli ka omaette elamus. Itaalia pangad valdavalt on avatud 8.30-13.30 ja 14.45-16.15. Seega läksin oma lõuna ajal, isegi natuke varem, et kindlasti oma asjadega ühelepoole jõuda. Pangas veetsin ma 45 minutit. Aastal 2011 kasutab see konkreetne Itaalia pank oma arvutites DOSi programmi! Päriselt. Must ekraan, retro menüüd, iga rea ees number.. ja siis tädi toksib selle numbri, mis menüüd ta tahab avada järgmisena :)
Okei, see selleks. Sulgemisaeg hakkas juba lähenema ja tädi toksis ülikiiresti igasugu numbreid ja tähti oma arvutisse ja järsku ütleb mulle, et süsteemis on vist mingi viga praegu, äkki te tulete peale lõunat tagasi? Muidugi, muidugi.. tema lõuna ju lähenes ja minu asjadega tundus veel aega minevat. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida ja ütlesin, et ma ei saa päris kindlasti tagasi tulla ja istusin rahulikult toolis edasi. Mind sealt minema kangutama ta ei hakanud, vaid ohkas ja ütles, et proovib veel. Ja ennäe imet.. "You're lucky, it seems to work now". Hehe, eksole. Lahti minust oli ju vaja kuidagi saada :)
Nii et siis Supreflash mittekrediitkaart-mittearve :)

Täna oli ka muide mu esimene ametlik tööpäev. Paberimajandus jõudis nii kaugele, et sain tööle asuda. Tööl on praegu väga huvitav, aga ka väga väsitav. Väga palju uut tuleb õppida ja pool kirjavahetust on itaalia keeles, mis ei tee asju just lihtsamaks.

Eile õhtul käisin jälle aperitivol. Uskumatu ikka, kui palju võib süüa lihtsalt ühe õlle või klaasi veini eest :) Tagasiteel ei suutnud vastu panna ja ostsin ühe gelato. Kell kümme õhtul võib vabalt leida mõne avatud gelateria ja nautida ehtsat itaalia jäätist :P

teisipäev, 12. juuli 2011

Tere tulemast Itaaliasse!



Selline vaade avaneb mu uue kodu aknast. Korterikaaslasi on kaks, mõlemad meessoost. Ühte neist ei ole õnnestunud veel näha.

Teine päev Milanos on õhtusse jõudnud. Päris väsitavad on need olnud.

Tööl hakati mind kohe koolitama, kuigi ametlikult pole lepingut veel sõlmitud. See seisab paberimajanduse taga. Nimelt on vaja mul kõigepealt saada codice fiscale. See on siis nagu isikukood ja ilma selleta ei juhtu siin maal midagi. Isegi kohalikku mobiilinumbrit ei õnnestu ilma codice fiscale'ta saada. Aga täna õhtul just kui töölt tulema hakkasin ütles administratsiooni juhataja mulle, et mul on see number olemas. Seega homme saan vist lepingu alla kirjutada ja see jõustub ametlikult neljapäevast.

Esimese kahe päevaga Cesanamedias hakkab mulle üha rohkem kohale jõudma, millega ma ikka hakkama olen saanud. Tegemist on tõesti Itaalia kõige mõjuvõimsama meediaagentuuriga, mis puudutab võimalikult laia ulatusega meediaportfelli pakkumist oma klientidele (esindatud ligi 40 riigis üle maailma). Klientideks Itaalia kuulsaimad moedisanerid - Armani, Prada, Gucci, D&G, Versace, Valentino ja nii edasi, pole isegi mõtet neid kõiki ette lugeda sest list on väga väga pikk. Lisaks veel disaini kliendid ja igasugu muud kliendid.

Minu töö on olla vahelüliks müügitiimi (mis tegeleb klientidega) ja meediaväljaannete vahel. Praegu on raske veel midagi täpsemat rääkida, sest iga päev saan suurtes kogustes uut infot ja päris selget pilti oma peas pean alles looma hakkama.


Milanost ka. Väga palav on. See on esimene asi, mis meelde tuleb. Isegi öösel ei lähe lihtsamaks. Praegu just vaatasin, et homne ilmateade lubab 32 kraadi ja real feel on 36. Kontoris on jällegi konditsioneer ja ma tunnen, et ega mu organismile selline suur temperatuuride vahe väga ei istu. Aga eks tuleb aklimatiseeruda.


Teine korterikaaslane tuli just. Tundub ka väga okei :) Nagu ma aru sain, kolisid nad mõlemad alles nüüd siia sisse. Ehk siis meile kõigile on kõik uus :) Neile muidugi sellevõrra vähem, et nad on ise itaallased.


Väga segane jutt sai vist. Aga kell on ka juba 10 läbi ja mul ongi juhe koos.


Lähen suhtlen oma uute elukaaslastega :)







pühapäev, 3. juuli 2011

Uskumatuid asju juhtub...



Täpselt nii. 17. juuni oli reede, nagu iga teinegi... kuni sain ootamatu võimaluse kandideerida tööle Milanosse. Sealt edasi läks kõik väga ruttu - CV teele, telefonivestlus härra ùlemusega, lennupiletite bronnimine - kõik sellesama reede mõne tunni jooksul.
28. juunil istusin Ryanairi lennukisse, mis suundus Itaaliasse. Järgmisel päeval oli mul seal tööintervjuu Cesanamedias, mis on Itaalia juhtivaid välismeediale spetsialiseerunud agentuure.
Milanos võttis mind vastu töökaaslane Hollandi ajast (jah, maailm on täpselt nii väike). Ta on pärit Itaaliast, Monzast ja elab praegu Milanos. Ta pakkus mulle öömaja ja tutvustas linna, viis mind aperitivole ja ehtsat pizzat sööma.
Aperitivo tähendab seda, et lähed õhtul baari või kohvikusse, kus ostad ühe joogi (spets hinnaga) ning võid süüa nii palju kui jaksad kõike, mis sel õhtul pakutakse. Aperitivo on väga rikkalik ja võib vabalt asendada õhtusööki (muidugi tingimusel, et jõuad õigel ajal, kui süüa veel on).
Vestlus järgmisel päeval läks hästi ning Milanosse kolimine hakkas hirmuäratavalt reaalsena tunduma.. Kõik olenes sel hetkel veel teisest kandidaadist. Tagasi Tallinna lendasin neljapäeva varahommikul üsna ärevate mõtetega.
Reedel, 1. juulil, sain aga telefonikõne härra ùlemuselt endalt, kes teatas, et töökoht on minu, kui ma seda soovin.
Nii ma siis nüüd olengi kolimise ootel ja täpse väljalennu kuupäeva panen paika kohe-kohe. See blogi on siin eelkõige selleks, et iseenda juhtumisi ja mõtteid salvestada, kuna peale Hollandis elamist olin päris pahane enda peale, et blogi ei pidanud. Aga muidugi on see siin ka selleks, et sõbrad ja tuttavad saaksid ennast soovi korral mu tegemistega kursis hoida.
Põnev saab kindlasti olema, sest itaalia keel tuleb mul väga kiiresti selgeks saada. Kui hästi mul selles läheb ja kuidas tööl sujub, seda ei kujuta ma veel isegi ette, kuid kindlasti saab sellest siit lugeda.