Streik Tallinna või Milano moodi?

pilt pärineb Google.it pildipangast

Mõni päev tagasi lugesin Eesti meediast uudist, et Tallinna trammi- ja trollijuhid korraldavad piketi ja nõuavad palgatõusu. Ma pole kunagi aru saanud, mis kasu on sellest, kui mõnikümmend inimest riigikogu hoone ees lipukesi lehvitab? Mis sellest muutub? Kelle tähelepanu see tõmbab?

Itaalias näiteks käivad asjad palju konkreetsemalt. Streike on lausa liiga tihti. Täna oli minu siinoleku aja jooksul juba vähemalt neljas transpordi sciopero (streik), mis tähendas seda, metrood olid kinni ja maapealne transport oli tagatud kolmest kuueni pärastlõunal.
Ühistranspordi streik toob endaga kaasa meeletud ummikud, sest kõik, kel vaja pikki vahemaid läbida, kulgevad tõenäoliselt autodega. Milano liiklus on aga niigi piisavalt hull. Meie kontori töötajad, kes elavad kaugemal, lahkusid täna tund aega varem, et viimaste garanteeritud busside ja trammidega siiski kuidagi koju jõuda. Hommikul jäid pooled aga hiljaks, sest istusid ummikutes või ei mahtunud bussile ja pidid jalgsi kõndima. Selline meeleavaldus puudutab paratamatult kõiki inimesi.

Olen üsna kindel, et kui Eesti meediakanalid ei vahendanuks Tallinna transporditöötajate piketi uudist, ei oleks enamus isegi teadlik, et midagi toimub.

Siinkohal minu soe soovitus kodumaa trammi- ja trollijuhtidele - võtke õppust oma Milano kolleegidest ja Toompeal piketeerimise asemel sõitke lihtsalt linna vahel ringi - peatustes peatumata ja uksi avamata; bussi liini asemel ilutsemas tekst: STREIGIN. Selline aktsioon ei jääks kohe kindlasti tähelepanuta.