Milanost, lihtsalt (või siis lihtsa inimese Milanost)

Veel üks lugematutest vaadetest Duomo katuselt

Märkamatult on juba 8 kuud ja mõni päev möödunud sellest, kui ma siia kolisin. Täna bussi ja metroo ja rongiga koju sõites (jah, täpselt nii palju erinevaid transpordivahendeid tuleb mul tööl käimiseks kasutada ning lisaks veel ka kondiauru omajagu) mõtlesin, et ei olegi oma Milano mõtteid päris ühte kohta kirja pannud. Killuke siin, teine teises postituses. Siin siis väike essee (kui soovite) lihtsa inimese Milanost - minu omast.

Mille peale te mõtlete, kui keegi mainib Milanot? Mis tuleb esimesena silme ette? Enamikule inimestele võrdub Milano tõenäoliselt moemaailmaga - glamuur ja luksus. Teisena võib meenuda (kuid eeldab juba veidi paremat teadmistepagasit) Duomo - see hiiglaslik ja uhke katedraal linna südames. Jalgpallihuvilised võivad mainida AC Milani ja Milano Interit - kahte rivaalitsevat klubi. Nende ühes lauses kasutamine on kindlasti suuremat sorti patt, kuid loodan, et ükski itaallane ei võta vaevaks mu postitust guugeltransleitida :)
Minusugune korvpallisõber teab ka ehk Euroliigas mängivat Olimpia Milano meeskonda, mis käesoleval hooajal kannab sponsori tõttu nime EA7 - Emporio Armani Milan.
Ja ongi kõik... vähemalt minu eelteadmised sellega suuresti piirdusid. Scala ooperiteatrist olin ma muidugi ka kuulnud, aga pole kindel, et ma seda just Milanoga seostada oskasin.
8 kuud hiljem võin ma väita, et eksisteerib kaks erinevat Milanot - see glamuurne moepealinn ning siis see teine, lihtsa inimese Milano - see, kus mina elan.
Minu Milanos armastavad inimesed aperitivol käia, sest restoranis süüa lihtsalt rahakott ei kannata. Minu Milanos tuleb hommikul tööle minnes võidelda rahvamassidega metroos ning tihtipeale ei piisa ka sellest, sest ühistransport streigib jälle ja lihtsalt miski ei liigu. Minu Milanos on Pradat ja Guccit vaid nii palju, kui vaateaknalt ja ajakirjade reklaamidest paistab - minu linnas ostavad inimesed endale riided selga lihtrahva poodidest Corso Buenos Airesel või hoopis Chinatownist. Minu Milanos üürivad kõik kuskil tube ja jagavad kortereid, sest siinse toa rendiraha eest võiks Tallinna kesklinnas 3-toalise korteri üürida. Minu Milanos sajab talvel vihma ja suvel on kleepuvalt kuum. Minu Milano on enamuse ajast udus ning siinne õhk on Euroopa linnadest saastatuim. Minu Milanos kimbutavad suvel sääsed ja õhtul ilma tõrjevahendita välja minnes võid järgmisel päeval end hulluks sügada. Minu Milanos oodatakse reedeid, et siit ahistavast linnast kuskile ilusamasse ja mõnusamasse keskkonda nädalavahetust veetma sõita või lihtsalt sõpradega kokku saada.
Minu Milano ei ole imeilus linn, kuid tal on iseloomu. Minu Milanot ei ole võimalik nädala-paariga tundma õppida. Siin tuleb elada ja olla ja ära käia ja tagasi tulla. See on linn täis kõiki äärmusi ning kõik neist ei ole meeldivad. Siin on paljutki, mis paneb ohkama, vanduma või hoopis käega lööma. Kuid mingil veidral põhjusel ma siia sattusin ja kuigi hing ihkab vahel midagi muud, siis ometi tundus peale nädalavahetust imeilusas Viinis just siin hoopis parem ja mõnusam. Viinis oli kõik liiga puhas ja korras ning inimesed liiga vaiksed, emotsioonitud ja ilmetud. Mitte keegi ei ületanud teed sekunditki enne rohelise tule süttimist ja see kõik tundus mulle kuidagi ülepingutatult korraliku ja igavana. Ometi elavat seal mingi hiljutise uuringu järgi maailma kõige õnnelikumad inimesed..
Minu (lihtsa inimese) Milano ei ole kindlasti igav ning seda pole ka see esimene, glamuurne ja luksuslik moepealinn, mida turistid vaatama sõidavad. Minu jaoks on Milano lihtsalt mu uus kodulinn.

Tarbimishullus