Ärajäänud roadtrip ehk rongiga Itaaliat avastamas vol 1

Reis algab hommikuses udus

Nagu hiljuti mainisin, on mul külas sõbranna Eestist. Selleks nädalavahetuseks pidi saabuma aga veel ka üks täiesti juhuslikult Milano lennul kohatud tütarlaps, kellega mul õnnestus 3 tunni jooksul äikesepilvede vahel sõbraks saada :) Ta tuli Kreekast töölt ja on teel kodumaale Eestisse. Kuna jutt jäi meil üsna poolikuks selle juulis toimunud lennureisi ajal, siis tundus meile mõlemale hea ideena, et ta mõned päevad mind siin külastab.
Selle kõige puhuks planeerisime sõbrannaga toredat automatka kõigepealt Cinque Terresse ja sealt edasi Follonicasse (seal elab üks mu itaallasest sõber). Auto rentisime ära ning reede õhtul pidin ma sellele järele minema. Autot ma kahjuks siiski ei saanud. Nimelt see krediitkaart, mis pole nagu krediitkaart (mäletate?) osutus pigem mitte krediitkaardiks..  Autorendifirma seda ei akseptinud ja ei sobinud neile ka mu sularahas pakutud deposiit.. kästi sisuliselt lihtsalt minema tõmmata.
Tuju oli üsna nullis, sest kodus ootasid mind täiesti reisivalmis sõbrannad. Proovisin igaks juhuks ka teises rendifirmas õnne, kuid ei midagi. Nii ma siis seal Milano raudteejaamas seisin ja mõtlesin, et kas tõesti ma pean loobuma ammu oodatud nädalavahetusest kusagil mujal Itaalias? Iseenesest rongid ju sõidavad...

Mõeldud-tehtud. Tegelikult surfasin raudteejaama piletiautomaadis oma tubli tunni. Vaatasin erinevaid võimalikke marsruute, hindu, kellaaegu, saadaolevaid pileteid... lõpuks täiesti otsustusvõimetuna keset seda müügisaali seistes kuulsin valjuhääldist teadet, et rong Portofinosse väljub platvormilt 19. Portofino!!! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud? Küll ja küll internetist neid pilte vaadatud ja igatsetud, et kunagi võiks sinna minna..

Piletid ostsin ära ja kodustele saatsin sõnumi: "Hakake guugeldama, me sõidame hommikul Portofinosse!"
Sellega ei olnud aga seiklused kaugeltki veel lõppenud. Nii mina, kui Kreekast tulnud sõbranna panime oma telefonid hommikuks äratama. Vaja oli jõuda 7.25 rongile. Vastu hommikut kuulsin läbi une kiriku kellasid, mis lõid kellaajaks 6 ja pool... mõtlesin hetke, kas ma kuulsin ehk valesti, aga ei, kell oli tõesti juba pool seitse. Mõlemad äratused olid meid alt vedanud..

Raudteejaama jõudsime viimasel hetkel, rong hakkas juba liikuma ning peale me enam ei saanudki. Selgus, et võime saada küll piletid järgmisele rongile, mis väljus 8.05, kuid tuleb maksta juurde ja pakkuda on vaid seisukohad esimeses klassis. Mis seal ikka, võtsime siis selle variandi.

Esimese klassi mugavused on näha alloleval pildil - veetsime üle kahe tunni kestnud rongisõidu peldiku ukse ees põrandal tsillides, seltsiks üks väga tülpinud näoga meesterahvas ja väga veider musta rassi esindajast meesterahvas, kes endale kõva häälega mingit raamatut ette luges.

Esimese klassi mugavused

Lootust on, meri paistab..

Lõpuks lõpuks jõudsime siiski Santa Margherita Ligure raudteejaama ja asusime kohe öömajaotsingutele. Hotell Annabella sobis suurepäraselt. Selle vanatädist perenaine oli ka väga meeldiv.

Meie tagasihoidlik öömaja

Portofinoni on jäänud veel ainult 5 kilomeetrit :)