Hullud linnud ehk uskumatu vaatemäng taevas

Täna käisime Centrale Stazione juures autorendi variante uurimas ja kohe metroost väljudes sattusime täiesti uskumatu vaatemängu peale. Killukest sellest saate vaadata mu suht kehvast telefonivideost. Lisaks paar pilti.

Päriselt, need olid päris linnud! Uskumatu!

Öised kaadrid

Colonne di San Lorenzo

Lõpuks ometi on keegi mulle kodusest Eestist külla saabunud ja eile õhtul käisime mu Milano sõprade ja nende sõpradega Colonne di Lorenzo juures ühes restoranis söömas, veini joomas ja juttu rääkimas.
Uskumatult palju rahvast oli hilisõhtul Colonne juures liikumas. Sammaste ja kiriku vahele jääv pisemat sorti väljak oli täis inimeste gruppe, kes lihtsalt seisid või istusid ja ajasid juttu. Lausa pidin seda hetke seal kuidagi pildile jäädvustama.


Chiesa di San Lorenzo Maggiore

Colonne on vast Milano kõige tuntum Vana-Rooma aegne ehitis. Sambad on väidetavalt pärit 3. sajandist ning arvatakse, et tegemist oli keiser Maximiani rajatud saunaga. Ülal pildil olev kirik on ehitatud hiljem, Bütsantsi ajal, ning täielikult renoveeritud 16. sajandil.  

Öised kaadrid - taustal kolme silmaga Elvis

 Tegemist on Milano elanike jaoks armastatud kohaga. Just nooremad inimesed käivad seal suveõhtutel ja -öödel juttu ajamas, kitarri mängimas, õlut joomas..

Kolme silmaga Elvise kohta uurisin ka - selline mees nagu Ron English on nimelt see kunstnik, kes sellise Elvise Colonne juurde tekitas. Ronist endast saate uurida lähemalt SIIT.http://www.popaganda.com/blog1.php

Lühike õpetus sellest, kuidas koostada moenädalat külastava peatoimetaja ja reklaamijuhi päevakava



Kolmapäeval algava moenädala moeshow'de kava

Juba kolmapäeval saab alguse minu esimene Fashion Week. Kontoris on tänu sellele juba paras hullumaja lahti, sest nagu kombeks, organiseerime me kõigile oma väljaannete esindajatele moenädala külastuseks kõik vajaliku (ikka ainult neile, kes avaldavad soovi tulla muidugi). Mida selline korraldus üldse tähendab? Proovin natuke selgitada.

Kõigepealt uurime, milliseid show'sid soovitakse külastada. Seejärel, milliste klientidega on soov veel eraldi kohtuda. Siis me asume kõike seda ajagraafikusse klapitama. Kõigepealt showd, siis vaatame, kus on vabad augud kohtumisteks. Reeglina neid eriti ei ole. Siis tuleb olematud augud klientidele välja käia ja panna paika kohtumiste ajad - NB! kogu aeg tuleb jälgida linna kaarti, et kus üks või teine show, presentatsioon, re-see või kokteilipidu aset leiab - st kas on füüsiliselt ajas ja ruumis võimalik üldse punktist A punkti B jõuda.

Siinkohal tuleb vist täpsustada mõningate mainitud sõnade tähendust:
show - sellega on selge, moeshow
presentatsioon - toimub reeglina disaineri showroomis, presentatsioonid on kavas ka neil, kelle showsid ametlikus moenädala kavas ei ole
re-see - on võimalus toimetajatel peale showd lähemalt kollektsiooniga tutvuda
kokteilipidu - pidulik vastuvõtt, esitlus, kutsetega tavaliselt
... - peale selle on veel kõikvõimalikud muud peod, kutsetega ja ilma

Nüüd kogu seda päevakava koostades tuleb arvesse võtta ka seda, et moeshowd algavad reeglina vähemalt pooletunnise hilinemisega - ehk siis kogu aeg liidad ametlikule algusele pool tundi ja siis üritad ikka sinna vahele oma kohtumisi pista.

Kogu aeg tuleb kõike muidugi kinnituseks saata edasi ja tagasi - klientide halduritele, klientidele endale mõningal juhul, siis jälle ajakirja toimetajale, kes tulemas on ja kinnitada, muuta ja kinnitada ja jälle muuta ja jälle kinnitada ja õhuks on sul juhe nii koos, et sa ei saa enam mitte millestki mitte midagi aru.

Kusjuures, mul on tulemas vaid üks väljaanne - saksa päritolu moeajakiri ZOO. Proovige ette kujutada, kuivõrd hullumas on mu kolleegid, kes peavad hoolitsema mitme erineva väljaande mitme erineva inimese eest, kes külastavad erinevaid showsid ja kliente..

Seega, 2 päeva alguseni.

15 tundi, 3 lendu, 2 tundi kohtumist ja üks lõuna...

Buda ja Pest

Eile käisin koos kahe ülemusega (üks praegune ja üks tulevane) Budapestis ärikohtumisel. Hommikul sinna, õhtul tagasi. Oli väga hariv, igas mõttes.
Budapesti olen ma korra varemgi sattunud, kuid ka siis viibisin selles linnas vaid lühiajaliselt.
Mis ma oma eriti pealiskaudsel vaatlusel võin öelda? Eesti on ikka kaugelt arenenum maa, kui Ungari. Ei oskagi millelegi otseselt näpuga näidata, aga nõukogude hõngu oli siiski tunda :)

Pilt on tehtud selle hotelli eest, kus meil kohtumine oli, aga mis majaga on tegu,
pole aimugi..

Minu reisi põhjuseks oli juba varem mainitud ärikohtumine. Nimelt antakse Budapestis välja üht väga nišikat ajakirja The Room. Tegemist on kõrgmoest ja kunstist kirjutava väljaandega, mis ilmub vaid 2 korda aastas. Trükitud väga kvaliteetsele paberile ning formaadilt täiesti ebastandardsena hakkab see kindlasti silma... juhul kui õnnestub seda kuskil kohata, kuna levitatakse seda vaid väga spets kohtades (sellistes ikka, kus moefriigid käivad).

Kirik kõverpeeglis

Igatahes tundis see ajakiri ise meie agentuuri vastu huvi ning seepärast me ka sinna kohtumisele lendasime. Kas ja mis nüüd edasi saab, selgub lähema paari nädala jooksul.

Väga väsitav päev oli - 3 lendu ja vahepealne aeg kõrgetel kontsadel tatsata pole just lihtne asi. Kuid jällegi sain ma kinnitust, et koht, kus ma töötan on palju enamat, kui lihtsalt meediaagentuur. Praegu detailidesse ei lasku, aga tulevikus on tegelikult kõik võimalik. Tuleb lihtsalt suuremalt mõelda!

162 sentimeetri pikkune hiiglane

Pilt on illustreerimaks minu olematut pikkust - kuigi võrdlus mu
vennaga on võibolla natuke kohatu :)
PS. Topsides on MORSS loomulikult!

Ma pole ennast kunagi väga suureks inimeseks pidanud. Ka kooli kehalise kasvatuse tunnis olin ikka seal rea lõpupoole. Seega olen ma terve elu elanud teadmisega, et olen LÜHIKEST kasvu, jalanumbergi on mul suht väike - 37,5.
Ega ma teadsin enne ka (ma mõtlen enne, kui veel Eestis olin), et itaallased on väikesed, aga ma ilmselt ei kujutanud seda siiski päris hästi ette. OK, meesterahvad on keskmiselt minust siiski natuke pikemad, aga rõhk kindlasti sõnal NATUKE. Samas olen isegi mõningaid päris pikki inimesi näinud tänavapildis. Naised aga on siin imepisikesed ning minu kasvu peetakse ikka pikaks juba.
Päriselt, ma tunnen ennast nagu hiiglane mõningate oma kolleegide kõrval, kes mulle vaevalt õlani ulatuvad ning kannavad tõenäoliselt kingi nr 35 :)

PS Ma loodan, et mu vend ei pahanda, et ma teda mõõdupuuna kasutasin :)

Emotsiooniderohke laupäev



Populaarne purskkaev nii turistide kui Milano elanike hulgas Castello Sforzesco ees

 Ma pole juba mitmel nädalavahetusel viitsinud suurt midagi teha - põhiliselt olen lihtsalt niisama vedelenud ja puhanud. Täna tegin aga itaalia keele õpiku üle hulga aja jälle lahti. Tee mis tahad, niisama jääb külge ikka suht vähe - tere, head aega, palun, tänan, ja, ei, numbrid, nädalapäevad, no ja igasugu muud sõnavara ka ikka. Kuid rääkimiseks sellest siiski ei piisa, sest kui grammatikat ei jaga, siis ei ole kuidagi võimalik ka lauseid moodustada. Nii et ma täitsa mitu tundi kohe tegelesin täna itaalia keele õppimisega.

Peale lõunat aga otsustasin, et täna lähen teen küll ühe pikema jalutuskäigu. Ilmad on meil endiselt soojad - ikka 28-29 kraadi. Jalutasin oma kodust kesklinna ning sealt läbi Castello Sforzesco ja edasi Sempione parki.

Paar nädalat tagasi ütles üks tuttav siin, et ega sa pole õiget Milanot veel näinudki - suvel on ju linn pooltühi. Tuleb tõdeda, et tal oli õigus. Kui ma esimest korda Sempione pargis käisin oli seal küll veidi inimesi, kuid pilt mis mulle täna avanes oli ikka hoopis midagi muud. Esiteks oli kohe kindluse taha pandud püsti välikino, kuna siin algas just eile Milano filmifestival. Kogu park oli rahvast tulvil. Istuti üksi, kahekesi ja hulgakesi siin ja seal, pinkidel ja murul. Silmasin kahte capoeira ringi - ikka koos trummide ja lauluga (kui sa ei tea, mis see on, siis leiad infot SIIT). Korvpalliplatsil mängiti korvpalli, muruplatsil kõksiti jalkat. Ma võin julgelt väita, et pargis oli ikka sadu inimesi, võimalik et paar tuhat.. see ala on nii suur, et mu hinnangud võivad ikka väga puusse olla. Igatahes väga mõnus koht, kus oma laupäeva veeta!

Istusin ja lugesin seal päris kaua ning jalutasin siis Duomo juurde, kus ootas järgmine üllatus, mida üritasin küll filmida, aga see video igatahes haihtus mu telefonist, seega peate mu kirjeldusega leppima. Duomo ees trepiastmetel oli suur gospelikoor ja just oli käimas kontsert. Guugeldasin pärast - seal kooris oli üle 400 laulja kogu Itaaliast. Oli võimas tõesti. Nautisin pool tunnikest seda kontserti. Pole vist isegi vaja mainida, et katedraali esine väljak oli ääreni rahvast täis - kõiksugu karvaseid ja sulelisi.

Selline tegusapoolsem emotsiooniderohke laupäev siis.

Väiksed sõbrad

Ühe sisaliku kodu

Eks ma olen Eestis ka sisalikke näinud. Milanos aga tundub neid kohe palju olevat. Ning nad on eriti uudishimulikud. Juuresoleval pildil nähtav asi on näiteks ühe sisaliku koduks (ma pean jälle vabandama, et ma ei tea täpselt, mis see on; pakun mingi telefonijaam, elektrikapp vms, kui keegi on targem, jätke info kommentaaridesse). Igatahes näen ma ühte pisikest vilgast sisalikupoissi (või tüdrukut) pea iga päev sealt möödudes. Pildile pole seda isendit õnnestunud püüda - sisalikud on lihtsalt välkkiired. (PS. See monstrum asub meie kontori lähedal, sellepärast käin sealt mööda, ei mingit muud huvi). 
Täna pargis kohtasin ma aga ka teist sisalikku, kes oli muide umbes 2 korda suurem, kui see, kes seal ülemise pildi majas elab. Kõigepealt märkasin teda pingijala alt välja piilumas ja siis püüdsin väga vaikselt telefoni kotist kätte saada ja temast mõned pildid teha.
Saage siis tuttavaks - tundmatuks jääda sooviv sisalik, kes tuli mind pargipingi juurde uudistama.
Ta luuras seal ikka päris kaua, aga väga head pilti ma ei saanud, sest siis oleksin pidanud ennast liigutama ja selle peale oleks ta kadunud olnud ka.


Sisalikupoiss (või siis jällegi tüdruk) nägi päris muhe välja.  

 Kui pildid tehtud, süvenesin oma raamatusse. Äkki kuulsin lehtede krabinat ning kui ma vaatama pöörasin, oli sisalik juba jalga lasknud. Hetk hiljem silmasin teda veidi eemal mööda äärekivi minema jooksmas.



Sisalik luurab mind vaikselt

Selline väike sisalikuteemaline vahepala täna teile.

NB! Kõiki pilte blogis on võimalik suuremalt vaadata, kui neile klikkida ning veel suuremalt vaadata, kui neile siis veelkord klikkida :) 

Naviglio enne päikeseloojangut

Naviglio

Polegi veel kirjutanud ühest Milano ilusamast piirkonnast Navigliost. Oma kanalitega meenutab see natuke Hollandit. Kanaliääred on täis poekesi ja kohvikuid-baare-restorane, mis õhtuti täituvad inimestega.


Naviglio ikka

Suveperioodil on need inimesed baarides kõik varustatud kohustuslike sääsetõrjevahenditega, sest Naviglio on just tänu neile ilusatele kanalitele veel ekstra sääserohke piirkond Milanos. Uskuge mind, ilma on täiesti võimatu seal õhtul aperitivot nautida. Sääsed sööstavad parvedena kõigele elusale kallale.  


... ja päike on loojumas

Lisaks kõigele muule toredale toimub siin kanaliäärsetel tänavatel ka iga kuu viimasel pühapäeval antiigiturg. Tuttav rääkis, et kui tahad midagi väga head leida, pead minema vara - kella 8 paiku, kui tahad aga head hinda kaubelda, siis pärastlõunal. Septembri viimasel pühapäeval püüan selle turu kindlasti üle vaadata.

Muuseas toimub siin igas linnaosas kord nädalas tavaline turg, mille puhul mõni tänav sellel päeval lihtsalt suletakse liikluseks. Meie tänaval on näiteks reede turupäev. Igal reede hommikul, kui tööle hakkan minema, on mu majaesine juba kõiksugu kaupa täis - puuviljad, munad, riided, kotid-kingad, voodipesu, liha, kala, piimatooted - tõesti, mida iganes. See kõik võtab enda alla päris pika jupi tänavat. Kahjuks ei saa kunagi väga pikalt kaupa uudistada, sest tööle on vaja jõuda. Hiljuti aga avastasin, et minu kodust 15 minuti jalutuskäigu kaugusel pargi ääres on turupäev laupäeviti. Homme ongi plaanis sinna kolama minna.