*Täna ma filosofeerin natuke isikliku ruumi teemadel. Ei, ma ei mõtle siinkohal näiteks oma tuba, vaid ikka sotsiaalpsühholoogiast tuntud mõistet - isiklik ruum.
Isiklikuks ruumiks nimetatakse ala inimese ümber, mida ta peab enda omaks. Selle ruumi suurus oleneb inimesest, kuid on ka kultuuriti väga erinev. Siin, Itaalias, olen ma hakanud selle üle rohkem mõtlema. Küsimus, mille ma enda jaoks tõstatasin, on selline - kas liikudes ühest kultuurist teise, oleme me nõus nihutama ka oma isikliku ruumi piire? Miks ma sellest kõigest üldse kirjutan?
Eestlastena oleme me harjunud tervitama oma tuttavaid "terega", ametlikel kohtumistel käepigistusega, ehk kõige lähemaid sõpru kallistusega ja sedagi mitte alati. Tervitus ja hüvastijätt ei ole eestlaste jaoks vist kuigi suure kaaluga või pigem viis, kuidas seda teha, ei mängi niivõrd suurt rolli.
Itaallased seevastu on väga suured tervitajad-hüvastijätjad. Uute inimestega kohtudes surutakse kätt. Sõpradega kohtudes kallistatakse koos põsemusiga mõlemale poole. See on täiesti kindel reegel. Poodi sisenedes tervitatakse müüjat, lahkudes hüütakse "Ciao!". Mitte nii tuttavatest lahkudes surutakse taas kätt. Sõpradega hüvasti jättes (näiteks peale aperitivot koju minnes) kallistatakse koos põsemusidega.
Mu ülemus läks eile pikale puhkusele (veidi üle kuu) ning ta käis mööda kontorit ringi, jättes ükshaaval hüvasti absoluutselt kõigiga - ikka kallistades ja põsemusitades. Eestis tunduks see pidev kallistamine-musitamine mulle ilmselt veider, aga siin on see nii normaalne.
Teine tähelepanek. Eestis hindame me kohvikuid-baare, kus on lahedalt ruumi, ning kus saab mõnusalt juttu ajada - et poleks liiga kärarikas ega liiga palju inimesi. Itaallased valivad aperitivo jaoks aga selle baari, kus kõige enam rahvast. Lauad on nii kohvikutes-baarides kui ka restoranides enamasti ülitihedalt koos. Ruumid on pisikesed, ülerahvastatud ja vägagi kärarikkad - aga see kõik on okei! Järelikult on tegemist eriti hea kohaga ning rahvast voolab aina juurde.
Kas kolides põhjamaalt vahemereäärsesse riiki nihkuvad ka meie isikliku ruumi piirid ja me olemegi avatumad ja sotsiaalsemad? Kas tõsiseks ja morniks teeb meid, eestlasi, tõesti liiga vähe päikest meie kliimas? See viimane oletus pärineb mu portugallastest sõpradelt ja ma kaldun sellega isegi nõustuma. Kas see liigvähene päike paneb meid rohkem enestesse tõmbuma ja nõudma seega suuremat isiklikku ruumi?
Debatt diskussiooniks on avatud kommentaarides :)
* Pilt ülal - http://www.toonpool.com/
8 kommentaari:
katsetan kommenteerimist
Ma arvan, et eestlased on pisut ka individualistid, meil seal pisikesel Eestimaal on just parasjagu nii vähe rahvast, et keegi eriti kellelegi ette ei jäägi, ollakse lihtsalt harjunud sellega, et ruumi on palju ja jagub kõigile. Siin Istanbulis, kus ma praegu elan, on rahvast umbes samasuurel maalapil nagu Eesti viimaste andmete järgi inimesi 20 miljoni ringis ning kui tänaval, poes või kus iganes kõnnid, tuleb teine inimene sulle vastutulles nii lähedale, peaaegu kõnnib sinust läbi kui saaks ja keegi ei tee sellest probleemi, ollakse harjunud. Mulle kui oma ruumi armastajale on see võõras, isegi peale poolteist aastat siin elamist-olemist. Algul tundus selline käitumine ebaviisakas nende poolt ja kes nn teelt eest ära astuma pidi, olin mina. Ütleme, et mina ise teen sellest numbrit, et mul on ruumi vaja ja mulle ei meeldi kui võõrad inimesed minu vastu puutuvad. Põsemusitamisega on sama lugu, armas komme ju iseenesest, aga mulle on see ikka veel võõras, ja ma kohmetun iga kord, ei oska neid põsemusisid korralikult anda, mulle endale tundub vähemalt, et olen krampis, mitte omas elemendis ja üldse mitte siiras põsemusitaja. Imelik. :)
eks kunagi need piirid nihkuvad ikka, aga see võtab, ma arvan, aastaid selles põsemusikultuuris elamist. jah, eestlased ongi isikliku ruumiga harjunud ja vajavad seda, sest ikka on läbi aegade üksteisest kaugel elatud, talud kilomeetri tagant. Ja ega siis see ei aita, kui oled oma ühe lühikese eluaja mustakal 9-kordses majas elanud... suurema ruumi vajadus on sajanditega rahvusele sisse kodeeritud, mitte ainult isikliku harjumuse tõttu.
Pilt postituse alguses on muidugi ülilahe. Seda esiteks. Teemasse tulles usun, et see, kas piirid nihkuvad, sõltubki puhtalt inimesest. Ja ka see, kui kaugel piirid üldsegi on. Mina olen siin Eestiski harjunud sellega, et aeg ajalt astub kontorisse mõni töökaaslane, kes tuli ainult selleks, et kallistada või olen mina see, kes astub hea kolleegi uksest sisse ja ütleb "kallistame!". Rääkimata oma osakonna inimestest, kellega me kallistame vahest vaat et iga päev. Oma sõpradest ma parem ei räägigi :) Seega ma usun, et see on väga individuaalne, kus jooksevad personaalse ruumi piirid ja kas need ka teises kultuuriruumis liiguvad või mitte.
Ma ise mõtlen ka, et see on küll ühest küljest meile juba rahvusega sisse kodeeritud, aga palju sõltub ka igast inimesest endast. Mina olen muidu vist suur suhtleja nagunii ja vähemalt praegu tunnen ennast üsna hästi. Aga võibolla, kui pime talv tuleb, siis tahaks ka mina suuremat isiklikku ruumi ja oma isiklikku kookonisse omaette olema pugeda.
PS muuseas on Milanos elanikke suht sama palju kui terves Eestis kokku - 1,3 miljonit :)
Mina olen tähelepannud, et Eestis olles vajan suuremat isiklikku ruumi ja saan üpris pahaseks, kui keegi üritab sinna tungida. Aga nt Itaalias olles on ruumivajadus väiksem, võib-olla lihtsalt tavade aksepteerimine...
Mina just vastupidi tunnen miskipärast, et siin eestis üldse ei respekteerita nö seda personal space'i, järjekordades jne kogu aeg ollakse mul seljas ja nö nina juba kotis mul. Just välismaal ma tunnen, et sellest saadakse aru ja väga hinnatakse seda (USA peamiselt siis) aga siin ma kohe lähen närvi ja hakkan järjekordades ja mujal kätega vehkima, kui muidu aru ei saada. (Eva olen)
Tere! Parem hilja kui mitte kunagi. Täna oli Vikerraadio saates "Uudis+" arutelu 2+2 reegli järgimise üle pärast kõige hullema olukorra lõppemist. Kommenteerisin seda ka, lähtudes enda arusaamisest eestlaste isikliku ruumi suurusest. Hiljem hakkasin guugeldama ja leidsin ühena esimestest Teie saidi. Olen enam-vähem veendunud, et koroonaviirus hakkas meile itaallastest, ameeriklastest, venelastest jt mõnevõrra vähem külge võõrastega (aga ka omadega) suurema personaalse distantsi järgimise tõttu.
Ma ei arva, et suurema isikliku ruumi hoidmise põhjus eestlastel oleksid külmad ja pimedad talveilmad. Pigem võib see tuleneda muudest asjaoludest. Meie maa on väike, aga meid on ka vähe - palju vähem inimesi ühe ruutkilomeetri kohta kui Itaalias. Vastutulijaid oli seetõttu samuti vähem ja seetõttu oli tark olla nende suhtes ettevaatlik.
Me oleme suurema osa viimasest aastatuhandest olnud võõrvõimude all. Iga vastutulev inimene võis olla meelestatud sõbralikult, aga vahel ka mitte. Seepärast ilmselt õpetasidki vanavanemad mind kõiki maanteel vastu tulevaid inimesi teretama. Küllap oli nii õpetatud neidki. Teretamine näitab, et teretaja on sõbralikult meelestatud. Kättpidi teretamine näitab, et teretaja ei hoia pussi käes.
Olge terve!
Heikki
Postita kommentaar