Ajalootund ja mõttetud triibud

Täna ma kirjutan ühest asjast, mis mulle Milanos eriti meeldib, ja mis mulle kohe kõige esimese asjana silma hakkas ning teisest, mis paneb kergelt õlgu kehitama ja on vägagi iseloomulik Milanole (võibolla kogu Itaaliale). Kõigepealt siis sellest meeldivast.

Kas te olete kunagi mõelnud tänavasiltide peale? Miks nad on valdavalt plekist ja koledad? Kes need mehed ja naised üldse olid, kelle järgi on tänavatele nimesid pandud? Ei ole? Mina ka ei ole, aga Milanos ma hakkasin mõtlema, sest tänavasiltideks on siinseid lausa patt nimetada. Tegemist on uhkete kivitahvlitega, mis on tõesti absoluutselt igal tänavanurgal ning igal piazzal.


Ülal pildil olev tahvel asub kuulsa Milano ooperiteatri Teatro alla Scala kõrval. Nagu pildilt näha, kulgeb seal Via Giuseppe Verdi. Veel saame tänavatahvlilt lugeda, et Verdi oli musicista ehk muusik, kes sündis 1813 ja suri 1901. aastal. Väga hariv ja väga stiiline. Minu maksimumpuntid Comune di Milanole selle eest.

Lisan siis ka pildi Scala ooperiteatrist. Ootasin midagi hoopis uhkemat, aga hoopis selline pisike teine :)

Ja nüüd see teine asi - ülekäigurajad. Sebrasid on Milanos kõikjal. Esmapilgul pole nagu midagi pahaks panna. Kui pole foori, on kindlasti olemas ülekäigurada. Ainus jama on selles, et ega ülekäigurada ei anna jalakäijale küll mingit õigust tänavat ületada. Mitte ükski auto (ja roller kohe kindlasti mitte) ei peatu, et tee ületamist ootavat jalakäijat läbi lasta. Autojuht mõtleb: "Sul on aega siin üle tee minna küll ja küll, kui mina mööda olen sõitnud, see võtab ju ainult hetke!" ja nii mõtleb ka see autojuht tema taga ja need 4 rollerimeest või -naist, kes mööda kihuvtavad.

Seega on tegemist tõeliselt mõttetute triipudega, mille ainus väärtus on esteetiline - kena triibuline ju vaadata, sest üle tee võid sa eluga riskides minna täiesti suvalisest kohast. Politseil on sellest täiesti savi. Päriselt.

Milano on rollerite paradiis. See on tegelikult täitsa mõistetav. Roller on ju pisike ja seda on võimalik parkida peaaegu igale poole. Autole on siin pea võimatu parkimiskohta leida. Rolleritega liigub siin väga suur hulk inimesi. Vist pooled mu töökaaslased (90% naised, muide) rollerdavad tööle.

Niipalju siis tänaseks.