Jõulupuhkus

jupike mu pisikesest toast

Minul algas tänasega jõulupuhkus. Tunni pärast hakkan vaikselt Centrale poole liikuma, et sealt bussiga Bergamo lennujaama sõita. Õhtul olen juba Eestis.
Oi, kuidas ma seda puhkust olen oodanud. Viimased päevad tööl on olnud väga stressirohked - on palju muutusi, palju tegematajätmisi ning muidu ka kiired ajad. Suures osas puudutavad kõik need muutused ja tegematajätmised aga mind (kuigi pole üldse minust sõltuvad). Nii ma siis olengi seal sipelnud ja üritanud endale sisendada, et asjade pärast, mida ma muuta ei saa, pole mõtet üldse stressata. Ega itaallased seda lihtsamaks ei tee ka kuidagi. Neile meeldib häält tõsta, karjuda, üksteisest üle ja korraga rääkida, vaielda.. ja siis kinnitatakse mulle, et see kõik pole üldse minu süü ja ma ei pea üldse muretsema :)
Hiljuti hakkasin ka uut elukohta otsima - tahaks natuke rohkem ruumi, natuke vähem inimesi ja natuke paremas seisukorras korterit. Lihtne see ei ole. Või noh, kui sul on välja käia 6 kuu üür korraga, siis pole probleemi - ametliku lepinguga leiab kindlasti midagi, kuid see tähendab 3 kuu jagu tagatist ja 3 kuud ettemaksu :)) Hetkel maksan oma toa eest 500 eurot kuus, arvutage ise... Seega tuleb otsida. Kindlasti ka leian, küsimus on lihtsalt ajas.

Praegu aga on mul puhkus ja Itaaliasse tagasi tulen alles 1. jaanuari õhtul. Seega, kõik töö ja elamispinnaga seotud probleemid jäävad aastasse 2011 ja järgmisel aastal juba uue hooga otsast peale :))

Ilusaid jõule kõigile ja head vana aasta lõppu!!!

Streik Tallinna või Milano moodi?

pilt pärineb Google.it pildipangast

Mõni päev tagasi lugesin Eesti meediast uudist, et Tallinna trammi- ja trollijuhid korraldavad piketi ja nõuavad palgatõusu. Ma pole kunagi aru saanud, mis kasu on sellest, kui mõnikümmend inimest riigikogu hoone ees lipukesi lehvitab? Mis sellest muutub? Kelle tähelepanu see tõmbab?

Itaalias näiteks käivad asjad palju konkreetsemalt. Streike on lausa liiga tihti. Täna oli minu siinoleku aja jooksul juba vähemalt neljas transpordi sciopero (streik), mis tähendas seda, metrood olid kinni ja maapealne transport oli tagatud kolmest kuueni pärastlõunal.
Ühistranspordi streik toob endaga kaasa meeletud ummikud, sest kõik, kel vaja pikki vahemaid läbida, kulgevad tõenäoliselt autodega. Milano liiklus on aga niigi piisavalt hull. Meie kontori töötajad, kes elavad kaugemal, lahkusid täna tund aega varem, et viimaste garanteeritud busside ja trammidega siiski kuidagi koju jõuda. Hommikul jäid pooled aga hiljaks, sest istusid ummikutes või ei mahtunud bussile ja pidid jalgsi kõndima. Selline meeleavaldus puudutab paratamatult kõiki inimesi.

Olen üsna kindel, et kui Eesti meediakanalid ei vahendanuks Tallinna transporditöötajate piketi uudist, ei oleks enamus isegi teadlik, et midagi toimub.

Siinkohal minu soe soovitus kodumaa trammi- ja trollijuhtidele - võtke õppust oma Milano kolleegidest ja Toompeal piketeerimise asemel sõitke lihtsalt linna vahel ringi - peatustes peatumata ja uksi avamata; bussi liini asemel ilutsemas tekst: STREIGIN. Selline aktsioon ei jääks kohe kindlasti tähelepanuta.

Jõulud lähenevad

Piazza del Duomo ja viltune jõulupuu

Pikka aega tuli Milanos jõulutunnet vaid enda südames kanda, sest linnas ei reetnud eriti miski, et pühad on lähenemas. Vaid panettonede virnad tekkisid poodidesse (mis need on, vaata SIIT). Sel nädalal aga saadi ka lõpuks siin jõulupuu püsti.
7. detsember on Milanos püha - Sant'Ambrogio, Milano pühaku päev. Sellele järgnev, 8. detsember on püha kogu Itaalias - Immacolata Concezione. See on katoliku kiriku püha, mis eesti keeles kõlab väga kohmakalt - pärispatuta saamise püha st Neitsi Maarja sai ju lapse pühast vaimust nagu me teame :)
Leidsin sellest natuke juttu siit, keda huvitab uurige. Tänu nendele pikkadele pühadele oli meil ka kontor suletud juba kolmapäevast ning tööle lähen alles esmaspäeval (reede anti niisama vabaks.. Eestis juba selliseid asju ei juhtuks..).

Hõrgutised Sant'Ambrogio laadal

Kolmapäeval käisime sõbrannaga iga-aastast Sant'Ambrogio turgu külastamas. Tegemist on suure laadaga, mis kestab 7.-11. detsembrini ja asub ringina ümber Castello Sforzesco. Pakutakse seal käsitööd ja maitsvaid hõrgutisi ning isegi mööblit. Rahvast oli meeletult palju ja oli tegemist, et seal midagi näha, või et üldse edasigi liikuda.

Õhtune tuledes jõulukuusk

Peale laada külastamist põikasime jälle tagasi Duomo juurde ning kuna vahepeal oli päike loojunud, sain pildi ka tuledesäras jõulukuusest.

Vähem kui kahe nädala pärast olen juba Eestis ja loodetavasti on maa valge ja saan PÄRIS jõule nautida...

Ma elan päriselt siin!

Kirsiga :)

Inimene on sotsiaalne loom. Mõni rohkem, mõni vähem. Mina olen alati normaalseks eksisteerimiseks vajanud enda ümber inimesi, minu inimesi.
Uues riigis, linnas ja kodust kaugel ennast sisse seada ei ole lihtne. Alustada tuleb ju nullist - uus töökoht, uus elukoht, uued toidud, uued tavad. Kõige raskem on leida uusi inimesi.
Tänaseks olen nädal vähem kui 5 kuud Itaalias elanud ning need on olnud väga erinevad kuud. Alguses oli põnev, uus ja huvitav, siis hakkasid mõned asjad närvidele käima, nüüd olen mingi sisemise rahu leidnud  - enda ja Itaaliaga.
Kultuurišoki teooria peab paraku paika ja kõik kohanemise etapid tuleb uues keskkonnas läbi teha, et saaks öelda - ma elan päriselt siin.
Kui ma suvel siia kolisin, siis ütlesid mitmed itaallased mulle: "Milano ei ole lihtne linn, siin pole kerge leida seltskonda ja omaks saada." Algul tundus, et see ei pea paika. Leidsin kiiresti palju tuttavaid ja täitsa lõbus oli. Kuid just nimelt TUTTAVAID, mitte sõpru, mitte omasid, kellele sa korda läheks. Teine rahvus, teine kultuur, mõista on raske, hukka mõista - oi, kui lihtne.
Veidi üle kuu tagasi leidsin Facebookist üles Eesti tüdrukud Milanos. Midagi pole teha - meie kultuuriline taust on sarnasem, lihtsam on mõista, keel ühendab.. Meie kokkusaamised on olnud väga lahedad. Just tänu sellele tundsin viimasel nädalal lõpuks, et midagi väga olulist on muutunud minu suhtumises Milanosse. Varem mõtlesin oma olemisest siin ikka kui millestki ajutisest -  tulin, sest sain võimaluse, vaatan, kuidas läheb.. ma lihtsalt töötan siin. Nüüd aga on tunne teine - ma vaatan lootusrikkalt tulevikku, sest ma tunnen end lõpuks ometi päriselt siin elavat ja ootan põnevusega, mida Itaalia mulle edaspidi pakub.

Marina, Kaisa, mina ja Kati

* tüdrukud, kui te tahate, et ma teie pildid maha võtan, andke aga teada :)

Töine vahepala disainihuvilistele

Täna õhtul toimus aasta viimase numbri puhul Stuudio ajakirja kokteiliüritus. Kuna ma olen otseselt seotud selle ajakirja reklaami asjadega, siis olin minagi kohal. Novembrinumbri kaanel on muide kõigile eestlastest jalgpallihuvilistele vägagi tuntud Giovanni Trapattoni.. (neile, kes jalkast midagi ei tea, mainin ära, et tegemist on legendaarse itaallasest jalgpallitreeneriga, kes juhendab Eesti alistanud Iirimaa koondist).

Üritus toimus Brera linnaosas asuvas disaininänni poes, kus saadaval kõike alates järjehoidjatest ja kõrvarõngastest kuni kappideni välja. Koha nimi on Skitsch Shop ning neil on ka online pood.

Kõlpsisin ka mõned pildid poes ringi vaadates:

Mulle võib jõuludeks selle sinise seakassa kinkida, kellel ideid pole :)

Inglitiibadega jänesed olid väga armsad

Ise pole selle peale tulnud, et pilvepilte raamida, aga miks mitte...

Lillede ja liblikatega kapp ning väga lahedad valged kaminakellad

Pimedad õhtud, päikesepaistelised päevad

Jalutasin neljapäeva õhtul töölt koju ja tegin mõned "kunstipärased" pildid õhtupimeduses säravatest erinevatest valgusallikatest - autotuled, tänavalaternad, reklaamid. Miskipärast tundub siinne pimedus mulle teistmoodi, kui Eestis. Alati on lõuna pool viibides (Euroopas siis, kaugemal ma pole käinud) pimedad õhtud mulle väga meeldinud. Suvel eriti. Aga ka novembrikuises Itaalia õhtus on mingi teistmoodi olemine.

Eelmisel nädalavahetusel käisin Eestis ja kogesin sealset tavapärast novembrikuist pimedust. Siin olles läheb ikka täitsa meelest kuivõrd hämar on seal ka keset päeva. Päris valgeks nagu ei lähegi. See on kuidagi väga rusuv.

Siin läheb küll ka üsna vara pimedaks, kuid päeval paistab ere päike. Ma arvan, et vist sellepärast ei olegi päris pimeda aja masendust tulnud.

Küll aga tunnen ma lumest puudust. Mis sellest, et ka Eestis seda veel pole :) Siin pole väga lootustki. Hea, kui paariks päevaks sentimeeter maha tuleb. Sellega seoses on mul palve, võluge mulle vähemalt valged jõulud :)

Talv?

Hommikune udu

Nüüd tuli vist talv. Täna öösel. Paar päeva varem oli selline udu, nagu piltidel ning täna hommikul ärgates näitas termomeeter vaid 4 soojakraadi. Nii külm ei olegi veel minu siin veedetud aja jooksul olnud. Panin kohe kampsuni ka õhukese mantli alla ja esimest korda sügise jooksul tundsin, et olen parajalt riides :) st ei hakanud üle mõistuse palav, kui tööle jalutasin.

Itaallased kipuvad minu arust liiga paksult riides käima. Aga samas, millal sa siis kannad oma mantleid ja saapaid, salle ja mütse? Teine asi on temperatuuride vahe. Isegi mina, kes ma Eesti 18-kraadise suvega peaks harjunud olema, toppisin peale ilmade "külmaks" minekut salli kaela ja paksema jaki selga (külm tähendab, et sooja oli 10 kraadi vähem, kui varem, aga siiski veel 15-18 kraadi päeval). Eestis oleks ma sama temperatuuriga palju õhemalt riides käinud ja kindlasti ei oleks ma saapaid jalga tõmmanud... Veider on see temperatuuri tajumine ikka. Kõik on suhteline. Oleneb, millega võrrelda.

Õhtune udu

Aga inimesed on siin juba köhased-nohused ja ühel töökaaslasel olevat auto olnud hommikul lausa härmas! Talv on vist tõesti käes!

Neljapäeval lendan Eestisse üle hulga aja, loodan väga, et sajab natuke lund... olen küll pigem sooja sõber, aga mu keha ja vaim nõuavad juba pikemat aega jahedat ja lund. Naljakas ikka see kliima teema.

Vihm sai läbi!

Eelmise nädala neljapäeval hakkas sadama. Sadas ka reedel, laupäeval, pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval. TÄNA enam ei sadanud. 6 päeva järjest ainult vihma ja mitte mingit seenekat, korralikult ikka.
Milanos elu vähemalt sellest seisma ei jäänud, aga rannikualad ujutas üle küll. Kahjud on väga suured.

Seoses vihma teemaga on sobilik kirjutada ka vihmavarjudest. Nimelt pole ma Eestis mitte kunagi näinud nii palju vihmavarjudega inimesi, kui siin. Ma isegi mõtlesin selle peale, et kas me siis lihtsalt saame märjaks või miks me nii massiliselt neid ei kasuta? Või no kasutame ju ka aga... no Tallinna tänavapildist ma igatahes sellist vihmavarjude merd ei mäleta.

Vihmase ilmaga paigaldatakse kõikjale kohvikutesse, baaridesse, restoranidesse, aga ka kortermajadesse, kontoritesse VIHMAVARJUHOIDJAD. Need on reeglina kas ukse taga või kohe kusagil ukse läheduses, et saaksid oma märja varju sinna pista ja siis sööma minna või külla või tööle. Ei ole vaja restoranis oma tilkuva vihmavarjuga ringi vehkida ja leida kohta kuhu see panna. Kõigele on mõeldud.

Pühad ja Bergamo

Vabandused alustuseks, et terve nädala pole postitanud. Kuidagi kähku läks mu pikk pühade nädalavahetus ja siis 3-päevane töönädal selle järel.
Viinis elav sõbranna saabus laupäeva õhtul ja pühapäeva veetsime Milanos ringi kolades. Esmaspäeval aga sõitsime Bergamosse, mis on kuulus oma kauni Città Alta poolest. Tähendab see ülalinna ja asub kõrgel mäe otsas.

Alguses raudteejaama jõudes mõtlesime naiivselt sinna mäe otsa jalutada, kuna see ei paistnudki nii väga kaugel olevat. Õnneks tuli mõistus ikka koju ja läksime bussi peale. Sõit ei olnud nii lühike midagi ja tõusime päris kõrgetesse kõrgustesse. Jalgsi oleks vist tunde sinna turninud :)

See mäe otsas asuv vanalinn oli väga kena. Mitu kaunist kirikut, väljak, poekesed ja kohvikud - nagu Itaalias ikka. Tegime tiiru ja olime üsna ruttu alguses tagasi. Bergamosse vist väga pikka reisi pole mõtet ette võtta.

Peale paari tundi kõrgustes jalutamist tulime alla linna tagasi ja vaatasime veidi keskuses ringi. Need kaks viimast pilti pärinevadki sealt.

Neli vaba päeva järjest oli ikka väga mõnus küll, ainult korralikule aperitivole me sõbrannaga ei jõudnudki, sest mu lemmikkoht oli pühade puhul hoopis suletud.

Täna on jälle reede ja jälle nädalavahetus ees. Ostsin külmkapi toiduvarusid täis, et ei peaks oma nina toast välja pistma. Meil nimelt sajab eile õhtust peale ja päris kõvasti. Genovas on päris hullud uputused. Pilte sellest katastroofist leiate siit. Inimesed on päris endast väljas siin. Ka mitu mu töökaaslast sealtkandist pärit.

Kena nädalavahetust kõigile!

Sügis käes

Itaalias on sügis täitsa käes. Ka puude lehed on suures osas kollased ja langevad iga päev. Vahepeal oli natuke jahedam ja paar päeva sadas ka päris korralikult. Täna oli aga päeval väga mõnus - päike paistis ja kui termomeetrit uskuda, siis oli lausa 18 kraadi :) Imelikul kombel ei kipu aga siin sellise ilmaga lühikese varrukaga õue minema. Nagu kraadid alla 20 langesid - ikka jakk, jope, mantel selga. Pole just nagu külm (kui temperatuuri vaadata), aga olla on külm. Temperatuurid tunduvad hoopis teised, kui Eestis.

Täna hommikul tööle minnes klõpsisin mõned pildid sügisesest pargist. Kes soovib, võib võrrelda suvistega, mis asuvad siin.

Imekombel on taaskord reede kätte jõudnud ja seekord on see veel eriti tore, sest saan lausa 4 päeva puhata! 1. november, teisipäev, on siin riigipüha - kõigi pühakute päev ning meie kontor on ka esmaspäeval suletud.

PS! Ärge unustage siis nädalavahetusel kella keerata!

Start on antud

Pilt Google'i avarustest

Täna õhtul oli mul itaalia keele suuline test Milano International House'is. Selle eesmärk oli kindlaks teha, mis tasemel ma oma keelekursusi alustama peaksin. Onu küsis igasugu asju ja mina siis oma olematus itaalia keeles üritasin vastata nii hästi (või pigem halvasti), kui oskasin. Järjest enam hakkas mulle tunduma, et ma ei oska mitte midagi :)
Minu üllatuseks aga teatas mu eksamineerija, et ta arvab, et ma olen midagi algajate ja elementaarne 1 vahepealset ja algajates hakkaks mul ilmselt igav. Ta ütles, et ma vajan natuke tagant torkimist ja sellepärast ma peaks minema kohe praegu algavasse elementaarne 1 grupi tundi. Nad olevat küll juba mõni nädal tagasi alustanud, aga mis siis.
Nii et ootamatult sai minu kiirest testimisest hoopis poolteist tundi keeleõpet. Minu grupis on veel vaid 2 tüdrukut (seega päris hea, et ma nendega liitusin, seda saab nüüd juba grupiks nimetada). Meie õpetaja keeldub rääkimast mingis muus keeles peale itaalia ja me ei tohi ka mingit muud keelt rääkida. Päris raske juhus, kui su sõnavara piirdub õlle ja kohvi ostmisega baaris + veel terve rida suvalist sõnavara, mis on lihtsalt külge jäänud, aga ei mingit mõistlikku grammatikat :D
Sellest hoolimata arvas mu õpetaja tunni lõpus, et mul pole häda midagi ja näeme kolmapäeval.

Seega olen ametlikult startinud itaalia keele kursustega :)

Külalistevaba nädalavahetus

Rommi puhkab

Täna õhtul alanud nädalavahetus on üle hulga aja täiesti külalistevaba. Seega saan teha, mida hing ihaldab ja hetkel tahaks lihtsalt puhata - nagu Rommi siin pildil :) Külalised Eestist olid muidugi väga toredad ja ilma nendeta poleks ma kindlasti nii palju näinud ja teinud. Aga tänu sellele ringirapsimisele töö kõrvalt on praegu tunne, et toss on täiesti väljas ja ma vajan aega iseendaga ja ilma ühegi plaanita.
Esialgne plaanivaba plaan on üldse mitte toast välja minna. Tahan lihtsalt olla, lugeda, filme vaadata, kirjutada ja võibolla natuke itaalia keelt ka õppida. Tuleb välja puhata, sest juba järgmisel nädalavahetusel on tulemas sõbranna Viinist.

Itaalia keele aga võtan nüüd suuremalt ja järjepidevamalt ette. Esmaspäeva õhtul ootab mind International House'is suuline keeletest, mille järgi otsustatakse minu tase ja grupp, kus õppima hakkan. Endalegi ootamatult ma kirjaliku testi järgi päris umbkeelseks algajaks ei osutunudki...

Muidu aga on sügis täiesti kätte jõudnud. Tuul on külm ja kõigil Itaaliasse reisijatel soovitan soojalt riidesse panna :)

Kaardilugejate õudusunenägu ehk Veneetsia

Esimene pilt Veneetsiast

Lugusid Veneetsiast mäletan ma juba lapsepõlvest. Vanaisa rääkis, et see on koht, kus igal inimesel on paat maja ees ja tänavate asemel on kanalid. Lapsena tundus mõte sellest, et ema mind paadiga kooli viiks ikka väga lahe. Nüüd siis nägingi selle kummalise paiga oma silmaga ära.
Tuleb tõesti tunnistada, et Veneetsia ei sarnane mitte ühelegi kohale, mida ma oma elus näinud olen. Rong viib otse Santa Lucia raudteejaama, mis asubki juba Veneetsia saarel. Raudteejaama ees on suur sild ja sillalt avaneb täpselt selline vaade, nagu näha ülemisel pildil.

Õhtune vaade

Hotellist saadud kaardi abiga püüdsime Veneetsia tänavatel orienteeruda. TÄNAVAD on muidugi ühest küljest kui liialdus, teisalt jälle väga vähe öeldud :) Kaart koosneb lisaks tänavatele ja meetrilaiustele kitsaskäikudele veel ka kanalitest ja arvukatest sildadest. Mõõtkava meie kaardil ka ei olnud, nii et oli täitsa võimatu aru saada, kui kaugel või lähedal miski asub. Mõnda aega pimedas ringi hulkununa üritasime kaardi järgi oma asukohta tuvastada, kuid selles piirkonnas, milles ma kujutasin ette, et me asume, me päris kindlasti kohe ei olnud. Olime täitsa nõutud. Pime ka, kitsad tänavad... Lõpuks tuli geniaalne mõte otsida lähim paadijaam (nagu bussipeatus maismaa linnades) ja selle peatuse järgi tegime kindlaks, et oleme ikka absoluutselt teises kohas, kui arvasime.

Gondlid ootasid sõiduhuvilisi

Peale enda kaardil üles leidmist, me sel õhtul rohkem ringi ei kolanud ja hoidsin lausa näppu kaardil, et ikka eluga bussijaama jõuaksime (bussiga sõitsime maismaale Margherasse, kus me ööbisime).

 Pühapäeva hommikul olime aga nõiutud linnas tagasi, et ka päevavalges ringi vaadata. Eesmärk oli kuulus San Marco väljak ära näha. Kaardile olid muuhulgas märgitud ka tavalised turistide rajad ning ühte sellist mööda me väljaku poole teele asusimegi.

Tüüpiline Veneetsia

Kuigi vahemaad ei ole Veneetsias suured, see on ikka päris pisike koht, võtab liikumine kõvasti aega. Kitsaste tänavate läbilaskevõime lihtsalt on piiratud ja turiste oli ka praegusel aastaajal väga palju (ei kujuta kohe ettegi, mis seal veel suvel toimub).

Kiisud

Kuna tempo on aeglane, siis saab Veneetsias ohtralt tegeleda vaateakna ostlemisega (eriti kohmakas eestindus windowshoppingust) ja muidugi ka reaalselt osta, osta, osta. Pood on poes kinni ja pakkuda on kõike. Eriti ohtralt Murano klaasist ehteid, nõusid, vaase, nipsasjakesi ja muidugi maske, maske ja maske...

San Marco väljak

Väljakud ilmuvad Veneetsias väga ootamatult. Lihtsalt kui oled juba pikemat aega lõksus kitsastel tänavatel ja siis järsku mõnele avarale väljakule jõuad, võtab see täitsa sõnatuks. San Marco väljak oli veel eriti suur.

 Väljaku ääres restoranis mängis bänd Itaalia muusika surematuid hitte.


Tuvitädid reas

Veneetsia on minu jaoks kindlasti koht, mida soojema ilmaga uuesti avastama minna. Soovitan korra elus seal kõigil ära käia. Ööbimiskohta tasub vaadata aga ikka maismaale - Margherasse või Mestresse. Rongiga saab sealt väga tihti vaid 5 minutiga Veneetsiasse ning buss sõidab vaid veidi kauem.





Romeo ja Julia radadel

Julia juures oli väga palju väikseid jaapanlasi

Sel nädalavahetusel jätkasin Itaalia avastamist koos oma endise pinginaabriga, kes mulle siia külla tuli. Tõeline külaliste kuu on olnud, aga väga hea jällegi, sest nii saan ise ka rohkem ringi vaadata. Palju me ei mõelnud, kuhu suund võtta - Verona ja Veneetsia tundusid kuidagi väga loogilise valikuna. Reedel kohe peale mu tööpäeva lõppu sõitsimegi rongiga Veronasse.
Sellest esimesest õhtust palju rääkida pole. Olime kohale jõudes väga väsinud ja näljased. Õnneks oli ühes hostelis broneering tehtud. (Muide väga soovitan Divina nimelist hostelit, mille peremees oli väga tore ja vuristas meile 5 minutiga ette kõik, mis Veronas teha, kus süüa, mida süüa, kus on Julia, kus on Romeo ning andis ka linna kaardi.)
Järgmisel hommikul asusime siis kõigepealt Juliat otsima. Seal oli väga palju rahvast. Nagu ülemiselt pildilt näha, enamuses jaapanlastest turiste, kes kõik tahtsid Julia kujuga pilti teha. Rõdu oli ka täitsa olemas.

Piazza Erbe

Edasi läksime Romeo maja otsima ja see osutus juba natuke keerulisemaks ettevõtmiseks. Jõudsime vahepeal hoopis Piazza Erbele, kus muide meie hosteli peremehe sõnul Madonna just ühe maja ostis. Ei tea öelda, kas tegemist on sama majaga, mis ülemisel pildil. Guugeldage ja andke ka mulle teada :)


Silt Romeo maja küljes

 Peale päris tõsiseid Romeo otsinguid ja pisikestel tänavatel keerutamist (meil oli isegi kaart tegelikult), leidsime lõpuks Romeo maja ka üles, aga teda ei olnud vist kodus nagu juuresolevalt sildilt lugeda võib (... he's some other where..). Romeot olime aga ainult meie otsima tulnud, sest seal maja juures ei olnud mitte ühtegi turisti. Kui hakkasime ära minema, siis tuli kaks vanemat tädikest, kes ka maja pildistasid.


Vaade Veronale

Peale seda tahtsime minna vaatama Rooma teatrit, mis olevat isegi vanem kui linna keskel asuv Arena. Selgus, et ega seda väga alles ei olnudki, ainult varemed, aga kõrgele mäkke ronisime sellegipoolest ja vaade oli muidugi väga ilus. 

Üks ilus sild

Peale lõunat hakkasime raudteejaama poole tagasi jalutama. Teele jäi veel ka Castelvecchio, mis kujutas endast üht vana kindlust ja selle taga oli päris ilus sild, millest samuti mõned pildid tegin.

Kella viie paiku õhtul olime juba Veneetsias ja sellest juba järgmises postituses.

Väike kõrvalepõige Viini

Päikeseloojang tagasiteel

Täna avanes ootamatult võimalust teha kiirvisiit Austria pealinna Viini. Hommikul sinna, õhtul tagasi. Ilm Viinis oli külm ja vihmane ja linna nägin täpselt nii palju kui seda takso aknast paistis. Ometi sellest piisas - Viin on lihtsalt superilus linn! Kindlasti lähen lähemal ajal sinna tagasi, seda enam, et mul elab seal sõbranna.

Kuna vihmasest Viinist pilti teha ei jõudnud, siis illustreerimaks tänast reisi pildike loojuvast päikesest teisel pool pilvi :)

Suvi hakkab làbi saama

Pilt on pàrit Google pildipangast

Seekord peate leppima veidrate sùmbolitega tàpitàhtede asemel, kuna ma ei kirjuta seda postitust oma koduses laptopis. Nimelt hakkas mu làpaka adapter nàdalavahetusel veidralt sàrisema ja ma eelistan seda hetkel minimaalselt kasutada, kuniks uue hangin (adapteri siis).

Aga asjast ka - lòputuna tundunud suvi Itaalias hakkab otsa saama. Reedel langes temperatuur veidralt madalale - 19 kraadi pàeval ning tugev sùgistuul puhus pàris valusalt. Tàna hommikul, kui tòòle hakkasin tulema, oli sooja vaid 12 kraadi ning tundus kohe lausa VàGA KùLM. 

Selline jàrsk temperatuurilangus mòjus ka minu tervisele - kòrv valutab, nina on nohune ja olemine kehvapoolne. Ka sààsed, kes vahepeal kuskile àra kadusid, on tagasi ja pressivad tuppa sooja. Tàna tundub tàitsa uskumatu, et vaid paar pàeva rohkem kui nàdal tagasi kàisin ma ujumas ja tegemist ei olnud mitte talisuplusega.

See postitus siis lohutuseks teile, kes te Eestis juba pikemat aega kùlmetate - ka minu suvi saab làbi :)